22.07.2019
Türgi president Recep Erdogan taaselustab Osmanite impeeriumi.
Eelnimetat isikult on viimasel ajal silma jäänud kaks artiklit – üks Türgist ja teine Ungarist, ning vastuolu tekib nende kahe ühitamisel.
Suurkase seisukohad Ungari osas ehk “Viktor Orbani fenomen” on pigem vasakliberaali kui rahvuskonservatiivi nägemus madjarite maal toimuvast. Orbanit kujutatakse venemeelse diktaatorina, kes toetub oligarhidele, teda võrreldakse endiaegse komsomolitegelasega ning autor nendib: “Fideszis kandepinda leidnud vandenõuteooriad, eriti antisemitism ja Sorose-vastasus, teevad poliitika veelgi paranoilisemaks.”
Kui aga lugeda Suurkase artiklit “Meie sõber Türgis”, siis on toon tükk maad poolehoidvam. Ta nimetab Türgit meie liitlaseks, kiidab president Erdogani, kes on märgatavalt diktaatorlikum kui Viktor Orban, ja küsib: “Kas me oleme liialt takerdunud stereotüüpidesse, mis võimaldab Türgi selle sajandi suurmehe tegudes näha üksnes negatiivset, autoritaarsuse püüdlusi ja füüsilist vägivalda mingite isikute kallal (kes on ise püüdnud teda vägisi võimult kukutada).”
Lisanduvad mõtted: “Islamism ei tähenda siinjuures äärmuslikku, terroristlikku mõttevoolu, vaid tüüpilist konservatiivset arusaama islamist. Peaministrina sai Erdoğan hoopis riigi Euroopa Liitu toomise veduriks. Ja pole tingimata tema süü, et Türgi praegu Euroopa Liitu ei kuulu.” Kelle siis?
“Oli ilmselge, et põhiseaduse 2017. aasta referendum, mis peeti putšijärgse erakorralise seisukorra tingimustes ja tugevdas nimelt presidendi võimu, kujutas endast Erdoğani toetajate liialdatult reageerimist, kuid hääletuse tulemus, 51,4% versus 48,6%, kinnitab siiski türklaste enamuse toetust Erdoğanile,” väidab Suurkask.
Kaks artiklit näitavad selgelt ära Suurkase halvustavat suhtumist Ungarisse ja silmnähtavat toetust Türgile. Autor ei arvesta sellega, et vastumeelsus Türgi vastu pole mitte ainult rahvuskonservatiivide oma, vaid Türgi saamist EL-i liikmeks välistab juba ka suur osa liberaalse Euroopa liidritest – seda nii sõja pärast oma kurdi vähemuse vastu, Saksamaa türgi kogukonna ärakasutamise pärast oma poliitilistes heitlustes kui ka repressioonide tõttu Türgis. Viimase hoobi iseendale andis Erdogan sellega, et NATO liikmena ostis Vene rakette.
Väga kummaline on Suurkase järeldus: “Euroopa Liit sai sellega kaua oodatud ettekäände Türgi ees uks pauguga kinni lüüa. Tegelik põhjus pole mitte Erdoğani autoritaarsus, vaid usutavasti ikka ja jälle fakt, et Osmani sultanid käisid 1529. ja 1683. aastal Viini piiramas. Just see kauge mälupilt oli olnud peamine mõjur, mis tegelikult tõkestas 21. sajandil Türgi tee Euroopasse. Ja mõni ime, et türklased on solvunud.” Suurkask õigustab türklaste solvumist, kes tulid tule ja mõõgaga Euroopasse!
Ajalooline mälupilt ongi see, mis eraldab ka Ungarit ja Türgit ning Suurkase kaht artiklit. Ungaris, keda autor räigelt maha teeb, on türklaste-osmanite sissetung väga valus ajalooline kogemus – juba esimese sissetungi ajal viidi sadu tuhandeid madjareid Istanbuli orjaturgudele.
Ilmselt sellest on tingitud ka ungarlaste immigratsioonivastasus – nad ei kujuta ette, et riiki võiks elama tulla tuhanded türklased, nagu Saksamaale on neid jõudnud kolm miljonit. Viktor Orban hoiab ära veriseid kokkupõrkeid, mis tekiksid, kui türklastest sisserändajad asuksid oma kunagist sissetungi kiitma, samas kui madjarid on üliuhked oma vastupanu pärast, eriti aga Egeri kaitsmise üle.
Nende kahe artikli põhjal võib mõista, et Heiki Suurkask kaitseb Türgit ja panturkismi, tehes torkeid ka EL-i ja meie endi suhtes, sest me ei armastavat Türgit ja Erdogani. Samas aga sõimab ta türklaste ajaloolist vaenlast Ungarit nagu kõige ehtsam vasakliberaal. Hea seegi, et mõlema loo juures on täsustus: artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.