Ajalooline läbimurre ja demokraatia võit – britid sundisid poliitilise eliidi kurssi muutma

Maailm,
©ZUMAPRESS.com/Scanpix
Õnnelikku Brexiti-päeva!

Kui Brexit oleks läbi kukkunud, oleks tulnud kinnitus anarhist Emma Goldmani väitele: “Kui valimised midagi muudaksid, oleksid need keelatud.” Brexit aga tõestab vastupidist. Tegelikult pole ühelgi teisel Euroopa poliitilisel suunal viimastel aastakümnetel olnud nii tugevat demokraatlikku legitiimsust nagu Brexitil, mis otsustati rahvahääletuse teel ja mida kinnitasid taas üle parlamendivalimised.

Prantslased ja hollandlased lükkasid kunagi referendumil tagasi Euroopa põhiseaduse lepingu, mille alusel EL täna tegutseb – sakslastelt seda kunagi ei küsitudki. Seejärel nimetati põhiseaduse leping lihtsalt ümber Lissaboni lepinguks ja see jõustus ikkagi. Britid ei soovi enam sellest demokraatiavastasest projektist osa võtta.

Peaminister David Cameron oli enne 2015. aasta parlamendivalimisi lubanud korraldada referendumi EL-i liikmelisuse üle. Britid andsid talle ootamatult selge enamuse. Sellega ei sõltunud Cameron enam EL-i suhtes sõbralike liberaaldemokraatide häältest. Nigel Farage’i euroskeptiline UKIP sai nendel valimistel 12 protsenti antud häältest. Parlamentaarsest enamusest piisas rahvahääletuse korraldamiseks.

EL-ile kuuluv ajakirjandus tegi räiget vastutööd

23. juuni 2016. aasta Brexiti referendumil oli valimisaktiivsus veelgi suurem kui eelnenud parlamendivalimistel, kus oli osalenud 66 protsenti valijatest. Brexiti leer võitis lõppkokkuvõttes selge edumaa, 1,3 miljonit häält. Seega on vale rääkida napist valimisvõidust. Saksamaal on mõni tuhat häält juba varem valitsuse moodustamist otsustanud. Selge enamus ja kõrge valimisaktiivsus andsid valitsusele Brexiti jaoks selge poliitilise mandaadi.

EL-i pooldav leer Ühendkuningriigis ega EL-is, rääkimata EL-i omanduses olevast ajakirjandusest Saksamaal ja mujal, polnud aga valmis seda selget demokraatlikku hääletust austama. Nad tegid kõik selleks, et rahvahääletuse tulemust täiesti absurdsete argumentidega torpedeerida. Mõnikord räägiti, et valijad seas polnud piisavalt noori, siis vaidlustati rahvahääletuste korraldamine põhimõtteliselt, ning nõuti juba järgmises lauses uut rahvahääletuse korraldamist: las hääletavad seni, kuni tulemus sobib.

Muidugi ennustati brittidele ka majanduslikku langust. Teadlikult varjati tõsiasja, et pärast Brexiti otsust jõudis töötus Suurbritannias kõigi aegade madalaimale tasemele ja oli poole väiksem kui näiteks eurotsooni riigis Prantsusmaal.

Parteimaastiku revolutsioon

Kui Theresa Mayl õnnestus oma tehinguga alamkojas saavutada Brexiti edasilükkamine ja britid pidid osalema ELi parlamendi valimistel nende tahte vastaselt, siis paistis EL-i pooldav laager triumfeerivat. Ajaloolane Timothy Garton Ash ütles, et EL pidi vaid hüüdma brittidele: “Wonderful! Oleme selle üle väga tänulikud, kui jääte! ”- ja Brexit oleks nurjatud. Paljud Brexiti toetajad olid juba lootust kaotamas.

Järgmisena toimunu oli üks demokraatia suuri hetki. Nigel Farage’i spetsiaalselt nendeks valimisteks asutatud Brexiti Partei oli 30-protsendiline osakaaluga EL-i parlamendi valimistel tugevaim Briti partei. Nagu varasematel aastatel, oli Farage taas kodanikele hääleõiguse andnud. Just sellise surve all tehti tooride peaministriks Boris Johnson, kes kuulutas oma valmisolekut vastu võtta kõva Brexit, ja sundis lõpuks alamkojale peale uued valimised.

Boris Johnsoni ülisuur võit detsembrikuistel üldvalimistel ei muutnud mitte ainult Euroopat, vaid tegi revolutsiooni ka Suurbritannia parteimaastikul. Konservatiividel õnnestus esimest korda purustada Inglismaa põhjaosa “punane müür”. Oli valimisringkondi, kus konservatiivset parlamendiliiget pole viimase saja aasta jooksul kunagi valitud, kuid nüüd see juhtus. See on võrreldav USA presidendi Trumpi eduga riigi kirdeosa tööstusvööndis, kes oli selle ajani alati demokraatide poolt hääletanud.

Ajalooline käik

Seistes silmitsi Brexiti leeri võimaliku lüüasaamisega, ületasid valijad traditsioonilised sotsiaalsed vastasseisud, et kaitsta õigust valida oma rahvale tulevik. Boris Johnson ise nimetab seda konservatiivse keskklassi liitu patriootliku töölisklassiga “One Nation Conservatism”. Ta peab silmas endist peaministrit Benjamin Disraeli (1804–1881), kes oli varem võitnud konservatiivse töölisklassi toetuse.

Briti valijatel on õnnestunud sundida ühiskonnas läbi ajalooline kursimuutus ja seda vaatamata poliitilise eliidi konsensuslikule vastuseisule. Brexit on ennekõike demokraatia triumf. Nii et mitte ainult britid, vaid ka kõik tõelised demokraadid võivad selle üle rõõmu tunda.

Allikas: Junge Freiheit

Loo kirjutaja Beatrix von Storch on Saksamaa Bundestagi AfD parlamendirühma aseesimees

Kommentaarid

One commentOn Ajalooline läbimurre ja demokraatia võit – britid sundisid poliitilise eliidi kurssi muutma

  • Avatar

    Britid ei muutnud ju kurssi. Massiimmigratsioon, seksuaalperverssused, röövkapitalism narkootikumid, tsensuur, kõik jäi ju alles. Elidi juhtimisel.

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused