17.10.2019
Paul Oja on EKRE Soome osakonna liige ja Uute Uudiste kaasautor.
Uute Uudiste kaasautor Paul Oja kirjutab sellest, kuidas Soome mõistlikkus vasakliberaalide juhtimise all lausa silmnähtavalt laguneb.
“Yle Uudiste netiportaalis ilmus 16. oktoobril Soome ajuuurija Katri Saarikivi kolumn. Uurija arutleb seal väärtuste üle – millised väärtused võivad olla inimestele ühised ja millised sellised, mis meid armutult kahte lehte löövad.
Uurimistöö näiteks toob ta testi, milles küsitakse, kui suure summa eest sa näiteks peseksid Soome lipuga bensujaama peldikut või virutaksid kõigest jõust koerakutsikale jalaga. Paar varianti oli veel pakutud.
Mõnevõrra ehmatavat uurimismeetodit põhjendab teadur järgmiselt. Ühe teooria kohaselt on inimesel viis põhiväärtust: hoolitsemine/kaitsemine, õiglus, truudus, autoriteetide austamine, pühadus/puhtus. Mõnda pakutud toimingut mõni ei teeks võib-olla mingi hinna eest, kuid enamasti suudetakse need asjad vähemalt teoreetiliselt mingisse hinnakirjajärjekorda panna.
Näiteks võib kellegi jaoks Soome lipu rüvetamise eest nõutav summa olla suurem kui kutsikale virutamise hind. Sellest teeme siis järelduse, et selle vastaja jaoks on autoriteetide austamine tähtsamal kohal kui hoolitsemine/kaitsemine.
Sellise uuringu abil on võimalik kindlaks teha, millised väärtused kõnetavad konservatiive ja millised liberaale, millised parem- ja millised pahempoolseid. Nii on võimalik masse palju teadlikumalt manipuleerida.
Edasi seletab ajuuurija Saarikivi, et just kolumni ilmumispäeval möödub 25 aastat päevast, mil Soomes toimus ELi astumise teemal rahvahääletus.
„Me otsustasime siis liituda nendega, keda ühendavad samasugused väärtused. Need ELi väärtused on: inimväärikus ja inimõiguste austamine, vabadus, rahvavõim, võrdsus ja õigusriik. Mitmed asjad nendest on soomlastele endastmõistetavad.“
Pöördugem tunnustava kummardusega kirjutaja poole. Ometi kord on keegi vaevunud euroopalikke väärtusi üles lugema. Kui sageli on olnud lugeda-kuulda kirglikke sõnavõtte nendesamade euroopalike väärtuste kaitseks, ilma et kirjutaja-kõneleja poole sõnagagi viitsiks mainida, mida need väärtused endast õieti kujutavad.
Raskevõitu on küll uskuda, et soomlased näiteks vabaduse ja võrdsuse ühitamist endastmõistetavaks peaksid. Palju targemad mõtlejad kui siinkirjutaja on juba ammu selgeks teinud, et kui valitseb vabadus, siis ei ole inimesed võrdsed. Ja kui valitseb võrdsus, siis pole vabadust enam ollagi.
Vabadus tähendab ideaaljuhul seda, et inimesed asetatakse elu võidujooksus kõik samale stardijoonele, antakse neile arenguks ja eneseteostuseks võrdsed tingimused. Inimesed võitlevad endale ühiskonnas kätte positsiooni, mis vastab nende annetele, võimetele ja iseloomule. Need omadused on inimestel aga niivõrd erinevad, et mingist võrdsusest siin rääkida ei saa, isegi teoreetiliselt mitte. Neid, kellel on koormaks sünnipärane puue või õnnetuses/sõjas saadud vigastus, peab õiglusel põhinev ühiskond muidugi aitama.
Võrdsus aga tähendab seda, et alusta jooksu kust tahes, jookse nii kiiresti kui tahes, finišijoon on kõigile ikka täpselt sama. Rumalaid, laisku ja pahatahtlikke selline olukord muidugi rahuldab, kui heaoluriigi kulud maksab kinni keegi teine. Aga võimekaid ja hoolsaid tuleb maha suruda, et nad end teistest ette ei rebiks. Ja seda on võimalik teha ainult vägisi. Vabadus tuleb paratamatult võrdse lõpptulemuse altarile ohvriks tuua.
Sotside-sallijate pürgimused meid just sellise ühiskonna suunas nügida püüavadki. Kui õiglane ja jätkusuutlik selline ühiskond on, sellest pajatab meile arvukate näidete vahendusel ajalugu.
Saarikivi kirjeldatud uurimusel on veel üks omadus, veel üks – kas teadlik siht, ma ei söanda väita, kuid objektiivne mõju kindlasti.
Antiikajast peale on teatud, et sõna on tegu. Kirjeldatud juhul testitakse väärtushinnanguid nii, et inimest kästakse püherdada erinevat sorti väljaheidetes ja nendele ollustele hinnakiri koostada, et kindlaks teha, kas talle meeldib rohkem leilisaun, aurusaun või hoopis dušš. Tema alateadvus, kogu tema maailmapilt saab siit eriti võimsa signaali: kõik on ostetav, kõik on müüdav, küsimus on ainult hinnas.
Selline uurimus on objektiivselt suunatud mitte inimeste väärtushinnangute tuvastamisele, vaid nende murendamisele. Sellele, et inimesi oleks hõlpsam kujutletava maailmakatastroofi vastu meelt avaldama õssitada. Või kaigastega kujutletavate natside kallale kihutada.
Küsimus on ju ainult hinnas.
Kas selline teadus vajab täiendavaid investeeringuid riigieelarvest? Tundub, et Soomes nii arvatakse…
Kolumni lõpus on kirjas: autor Katri Saarikivi on teadur, kes juhib Helsingi ülikooli Kognitiivse ajuuurimise osakonnas empaatia ja kõrgkvaliteetse kommunikatsiooni mehhanisme uurivat projekti. Ta tahab paremini mõista tegelikkust, et seda õigesti tõlgendada.
Allikas: Yle, “Katri Saarikiven kolumni: Potkaisisitko koiraa vai pesisitkö Suomen lipulla vessan? Arvoeroja voi mitata, mutta yhteisen löytäminen on sitäkin tärkeämpää.”