Ats Miller: kas me teame, mis Kurdistanis toimub? Tegelikult… ei tea

Maailm,
©Erakogu
Kirjanik Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller kirjutab teemal, mis on paljude südamed valutama pannud – pidevalt reedetava ja palju kannatanud kurdi rahva saatusest, mis aga ei varjab endas sügavamaid hoovusi.

„Mu isal oli veidraid tuttavaid ja meenub mingi situatsioon 70-ndatest, kui ta küsis ühelt, et kuule, sa olla käinud Süürias, see päikeseline maa, miks sa nii kahvatu oled? Tegelane vaatas ümberringi ja poetas vaikselt, et läbi tankisoomuse päike ei võta. Olin arvatavasti midagi 14-15 ja kaevusin põnevusega tollal kättesaadavatesse materjalidesse (sh Soome televisioon)… ja pidin imestusega nentima, et justkui mingit sõda ei oleks…

Ühesõnaga, sõda käib seal kogu aeg ja selle juured on aastatuhandete taga. Kui püüda mõista (mitte õigustada!) USA käitumise loogikat, siis neil on vaja NATO-t koos hoida ja nad pole kunagi kurdidele riiki lubanud. Mis muidugi teisalt jälle ei õigusta Türgi sigatsemist kurdide kallal ja üldse selle tasapisi tagasi metslusse (või viisakamalt öeldes Osmanite impeeriumi ihalusse) vajuva riigi käitumist – kõige tuntumad näited vast Armeenia genotsiid ja sissetung Küprosele.

Ja kui tuua jälle näide isiklikest kogemustest, siis Vene sõjaväes oli selgelt näha armeenlaste ja aserite (aserbaidžaanlaste) vahelist vaenu ja armeenlaste kommentaar oli lühike – nad on ju türklased. Ühesõnaga, Armeenia on väga venemeelne, sest türklased on neid rohkem tapnud.

Türgi sai I ilmasõjas keskriikide poolel võideldes rängalt lüüa. Riik tükeldati, selles tegutsesid mõnda aega Antandi väed, mille võimu haaranud Mustafa Kemal välja kihutas („Türgi isaks” (Atatürkiks) hakati teda hiljem nimetama). Riigiräbal tõusis jalule ja üldiselt tsiviliseerus; II ilmasõjas jäi see neutraalseks.

Kõige lähemal Euroopale ja laiemalt tsivilisatsioonile oli Türgi vast põlvkond tagasi, kui see esitas 1984. aastal taotluse Euroopa Liiduga liitumiseks. Ainult et… see ei kanna ju kuidagi välja. Mitmenaisepidamine ja et parlamendisaadikud teinekord üksteist tulistavad – kui kõige markantsemad näited tuua – ei lähe kuidagi kokku euroopaliku väärtusruumiga.

Me ise võime arvata euroopalikkusest mida tahes, Türgist vaadates oleme teistest eurooplastest eristamatud. Kui Euroopa-osas – eriti Konstantinoopolis – ka kunagi oli läänelikkust, siis suurem osa Türgist on ikka üks hoopis teine kultuur; ja kes vähegi viitsib vaadata, näeb, kui paberõhuke on tsivilisatsiooni vaap Vahemere-äärsetes turistilinnades.

ISIS-t vihkavad õnneks kõik, kel aru peas, sealhulgas ka vähem põrunud muhameedlased. Kuigi Türgi degenereerumisega käib kaasas (või on üks selle komponente) islami tõus, on neil neid marutõbiseid fanaatikuid vaja nagu delfiinile tõukeratast. Tõepoolest, ISIS on sundinud kõik suurvõimud asjasse sekkuma, sealhulgas relvastama kurdid, kes ühtlasi on olukorda kasutades Türgile serva alla tule teinud.

ISIS on purustatud. Kummatigi peaks ju igal kainelt mõtleval inimesel selge olema, et islamiäärmus jääb maailmas probleemiks vähemalt järgmisteks sajanditeks. Türgi proovib praegu piire, palju teda NATO-l vaja on – palju talle lubatakse, enne kui USA leiab, et ilma oleks puhtam ja kuivem tunne. Venelased ei saa teisiti kui sekkuda, sest muidu nad ei oleks enam suurriik. Eurooplastest, nagu juba masendavalt kaua, pole niikuinii praktiliselt millekski asja.

Taas, absoluutselt katsumata USA-d õigustada, kõigest mõista – on lihtne ette kujutada, kuidas Trump vaatas mõttes, kes tal n-ö laua taga on, ja tal tuli peale võitmatu vastikus… Et minge te kõik karutagumikku… (Olgu, loomulikult ei tehta nii rahvusvahelist poliitikat.)

Milline oleks lahendus? Väga lihtne, vaadake Šveitsi Konföderatsiooni. Las inimesed otsustavad sisuliselt küla ja tänava kaupa, kes nad olla ja kuidas elada tahavad. Läheb paar sajandit mööda ja kõik loksub vaikselt ja leebelt paika – jah, hulga väiksemaid hääbub tasapisi; jah, eks ole eelis neil rahvusrühmadel, kellel on edukas riik kõrval; jah, mingi väike hõõrumine on paratamatu, kuid tegelikult saavad kõik aru, et iga muu lahendus oleks halvem.

Ainult et jah – see nõuaks teistsuguseid inimesi. Kindlasti oleks väga lihtne öelda, et teistsugust jumalat tunnistavaid inimesi, kuid see oleks jama – pole absoluutselt oluline, mis nime parasjagu kannab see tige ja armukade tont, kellega ülikud lolli pööblit hirmutavad; kõigile neile väljamõeldistele annab juurde pookida inimlikumaid-ebainimlikumaid tahke.

Paraku ei ela me ka enam maailmas, kus mäed pakkusid piisavalt kaitset järjekordse suurema röövlijõugu kokku ajanud kroonipäise kõntsakoti eest. Ehk see nõuaks rahvusvahelist head tahet, et hoida piirkonda välise sekkumise eest. Aga selle rahvusvahelise hea tahtega on just sealkandis veel eriti näruselt.

Sest isegi kui saaks näiteks NATO ja Venemaa panna kuidagi kokku leppima (ja nende vahel jääks Erdoğan väga pisikeseks ja vait…), läheb kolmandalt poolt edasi lohutu parv endise Osmanite impeeriumi tükke, mis pole kunagi päriselt aru saanud, miks pole ilus naisi peksta ja kividega surnuks pilduda või päid või jäsemeid ära raiuda kõigil, kes ei meeldi.

Kunagi, põlvkond tagasi, muide, oli seal piirkonnas päris mõnus riigike, kus palju erinevaid rahvakilde koos – Liibanon. Ainult et sinna tegid palestiina sõgedikud pesa ja vaadake nüüd ise, mis sellest kõigest tuli. (Israeli sekkumine oli ainult üks komponent, sealne „kolmekihiline pirukas” läks muidu ka hapuks, aga see on hoopis üks teine lugu.)

Ja kui vint peale keerata, siis mis te arvate, kas armeenlased armastavad kurde? Ja kas keegi tõsiselt mõtleb, et oleks lahendus, kui Türgist, Iraagist, Süüriast ja veel mõnest riigist, näiteks mainitud Armeeniast lõigataks kurdidega asustatud tükid ja kuulutataks Kurdi Vabariigiks? Kes järgmiseks kaitseb seal piirkonnas elavaid teisi rahvaid, kui kurdid hakkavad „ajaloolist õiglust” teostama?

Aga selle üle pole mõtet isegi vaielda, sest kui ka Iraagi põhjaosas võiks Kurdi riik tekkida, on ju ikka täiesti kujuteldamatu, et kurdid võtaksid üle  ISIS-e „paremate aegadega” võrreldava territooriumi. Nii et ainus, mida me teha saame, on kutsuda osapooli üles tsiviliseeritusele – hapras lootuses, et kunagi, vast sajandite pärast, lahendatakse ka Lähis-Idas asju rahvahääletusega.“

Kommentaarid

One commentOn Ats Miller: kas me teame, mis Kurdistanis toimub? Tegelikult… ei tea

  • Avatar
    Leo Viller

    Kurdide probleem näitab selgelt, et natsionalism kaalub üles usulised küsimused – kurdid soovivad luua oma rahvusriiki vaatamata sellele, et nende hulgas on nii sunniite kui ka shiiite

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused