Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Edward Lucase kolumn: Lääs vajab külma sõja aegset julgeolekukultuuri

-
15.03.2016
NATO lennuk

Militaarterminoloogia muudab keele elavaks ja jõuliseks. Eriti ahvatlev on seda kasutada siis, kui eesmärk on hoiatada Venemaa poliitika eest naaberriikide suhtes. Erialaterminid võivad vales kontekstis olla eksitavad.

Üks palju kasutatud termin on “hübriidsõda” – konventsionaalsete relvajõudude ja teiste mittesõjaliste meetmete kombineerimine. Teine lemmiksõna on “relvana kasutamine”. Venemaa “kasutab relvana” kõike alates informatsioonist energiaallikate ekspordini, korruptsiooni sihipärase kasutamise ja isegi – nagu ütles ametist lahkuv NATO Euroopa liitlasvägede ülem kindral Philip Breedlove – migratsioonini.

Sellisel keelekasutusel on omad probleemid, nagu on hiljuti märkinud kaks lugupeetud vaatlejat. Kaitseanalüütik Michael Kofman väidab blogis War on the Rocks, et Lääs on kogu “hübriidsõja” ideest valesti aru saanud. Tegemist pole kaugeltki Vene imestrateegiaga, vaid Vene analüütikud töötasid selle välja Lääne tegevusele seletuse pakkumiseks. Eriti puudutab see välismaalt sotsiaalmeedia kaudu organiseeritud “värviliste revolutsioonide” kasutamist, mida toetati sanktsioonide ja stiimulitega.

Lisaks on taas päevakorral idee, et Venemaa on hägustanud piiri sõja ja rahu vahel. Kes on sellest kirjutanud?

Poliitiline sõjapidamine on riigi eesmärkide saavutamiseks kõigi riigi käsutuses olevate vahendite kasutamine peale sõja enda…Need ulatuvad sellistest avalikest tegevustest, nagu poliitilised liidud, majanduslikud meetmed ja “valge” propaganda salaoperatsioonideni, nagu “sõbralike” väliselementide toetamine, “must” psühholoogiline sõjapidamine ja isegi põrandaaluse vastupanu toetamine vaenulikes riikides.

Autor ei ole mõni eesrindlik Vene sõjaline mõtleja, vaid George Kennan, USA suurim külma sõja aegne strateeg (vabandan Henry Kissingeri ees).

Kofman väidab ka, et Venemaa rünnak Ukraina vastu ei olnud kaugeltki hübriidsõja õpikunäide. Krimmi okupeerimise viisid peamiselt läbi eraldusmärgid eemaldanud regulaarväed: suitsukate, mitte uus sõjaline doktriin. Mitteregulaarvägede kasutamine Ida-Ukrainas tabas Kiievi võime ootamatult: nagu ka kõik muu. Venemaa harjutab tegelikult tõelise sõja pidamist – näiteks üllatusrünnakuid Põhja-Euroopas. Propaganda ja õõnestamise eksootilistele ohtudele keskendudes jätame tähelepanuta tõsiseima ohu, mille vastu oleme jätkuvalt häirivalt halvasti ette valmistatud.

Moodsat kõnepruuki kritiseerib ka Vene luurele ja julgeolekule spetsialiseerunud Briti professor Mark Galeotti. Tema sõnul liialdame Läänes iga probleemi Vene “relvana” kujutades Kremli rolli meie probleemides ja moonutame oma analüüsiraamistikku. See viib Venemaa lähenemise peegeldamiseni, mille kohaselt on iga Lääne samm osa “russofoobiast” kantud vaenulikust kurikavalast plaanist. Selle asemel tahab ta, et me hoiduks “sõltuvust tekitavast kiusatusest karikeerida” ja sellega kaasnevast poliitikast, mida ta nimetab “kontraproduktiivselt sõjakaks”.

See ei taba asja iva. Läänel on tõepoolest palju nõrkusi, milles ta saab süüdistada vaid iseennast. Asi on selles, et Venemaa kasutab neid võimekalt, omakasupüüdlikult ja paindlikult ära. Venemaa ei vaja selleks suurt strateegiat, vaid tahet võtta riske, taluda majanduslikku kitsikust ja jultunud valetamist oma tegevuse kohta. Kaugel sellest, et olla kontraproduktiivselt jõuline, iseloomustab meie poliitikat jätkuvalt arglikkus ja soovmõtlemine – mida ilmestab meie suutmatus tõkestada läbi meie rahandussüsteemi liikuvat Vene musta raha.

Kofmanil on õigus selles, et strateegia maailmas on vähe uut. Paraku ei märka ta seda, et Venemaa on saavutanud Lääne ees äri, meediat, spionaaži, diplomaatiat ja sõjalist jõudu ühe eesmärgi nimel kasutades tõelise eelise. Me oleme kaotanud meid kaitsnud külma sõja aegse julgeolekukultuuri. Ma ei tea, kuidas seda tagasi saada.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

BNS

Foto: Reuters