13.12.2019
Barkhane operatsioon Burkina Faso põhjaosas.
Eesti osavõtt sõjalistest missioonidest lahingutegevuse piirkondades on suuresti mõttetu, sest seni on meie kaitseväelased osalenud ainult lootusetutes konfliktides.
Ajaleht Washington Post kirjutab, et kolm järjestikust USA administratsiooni on 18 aasta jooksul teavitanud avalikkust Afganistanis tehtavatest väidetavatest edusammudest ajal, mil ka administratsioonide endi analüüsid on näidanud, et sõjaline operatsioon selles riigis pole ja ilmselt ei jõuagi soovitud tulemusteni.
Afganistani kohta on öeldud, et seda maad pole keegi kunagi suutnud lõplikult vallutada, alates suurmogulitest ning lõpetades Nõukogude Liidu agressiooni ja NATO missiooniga. Miks peaks XXI sajandil teisiti minema? Juba praegu räägivad ametlikud andmed, et uimastimooni põldude all on viimaste aastakümnete suurim pindala. Eesti kaitseväelaste kunagine baas Helmandi provintsis on juba ammu Talibani kontrolli all. Afganistanis lähtub ka tugev migratsioon.
Sama toimub praegu Barkhane operatsiooni piirkonnas Saheli-taguses Aafrikas. Kui eelmisel aastal hukkus Malis 93 sõjaväelast, siis sel aastal on see arv viimase seisuga 738 (arvestamata viimaseid suurrünnakuid).
Alles mõne nädala eest toimunud rünnakus sai surma 41 Mali sõjaväelast ja teisipäeval hukkus Nigeri lääneosas mässuliste rünnakus armeelaagrile vähemalt 71 sõjaväelast. Mässuliste kätte langes vähemalt Malis ohtralt valitsusvägede relvastust.
Kõik see näitab, et sõda Barkhane piirkonnas ägeneb, vastupidi räägitavale kasvab sealt lähtuv migratsioonilaine ning islamistid ainult kinnituvad sinna tugevamini.
Miks peaks Eesti sellistel missioonidel osalema? Ühe põhjendusena on kõlanud see, et meie kaitseväelased saavad sõjalise kogemuse. Jah, see on vajalik, aga koos sellega tulid ka hukkunud ja haavatud Afganistanis ja Iraagis, kusjuures ma saime kaitseväelased, kes vajavad tugevat rehabilitatsiooni, naasmaks tavaellu.
Teise põhjusena nimetatakse liitlassuhete hoidmist – osalemine missioonidel andvat meile toetuse teistelt NATO riikidelt. Tegelikult peaks NATO riikide omavaheline kaitse kallaletungi korral ühele või mitmele liikmesriigile toimima ka siis, kui see liikmesriik pole missioonidel kaasa löönud. Osavõtt NATO sõjalistest missioonidest väljaspool alliansi piire on vajalik, kuid ei tohi muutuda hambad ristis kohustuseks.
Kahjuks on Eesti välispoliitikas olnud orjalik teistele meeldimise moment eespool tegelikest vajadustest ja ka kohustustest. Me peame olema NATO liitlastega seljad koos, kuid edaspidi on vaja selgemalt ette võtta see moment, et kas tegu on tõsise vajadusega või sekkub Eesti hoopiski pikaajalisse sõjalisse avantüüri – nagu Malis.