15.10.2019
Eesti euroemisaar lubab maamehele õiglust ainult siis, kui ta neegri endale koju võtab – muidugi kalli külalisena. Pilt on illustratiivne.
Just nii väidab Eesti kintsukaapija EL-is Marten Kokk, kes ütleb Delfis: kui me tahame suuremaid põllumajandustoetusi, tuleb huvi üles näidata ka sõjapõgenike aitamise vastu.
2004. aastast saati pole Eesti saanud vanade liikmesriikidega võrdseid põllumajandustoetusi ja nüüd tuleb üks orjahing ütlema, et kui tahate võrdsust, võtke aga Merkeli poolt kutsutuid oma leivale. Seega tuleb õiglust endale osta?
Huvitav, kuidas sisendatakse Brüsselis euroemissaridesse selline orjameelsus, et pisku saamiseks tuleb kindlasti kellegi kintsu kaapida. Kas me oleme siis EL-is võrdväärne liige või oleme Väike Peeter?
Juba pikemat aega väidetakse, et me peame Itaalia ja Prantsuse lennukite nimel Eesti taevas kaasa tegema koloniaalsõdu ja võtma vastu Vahemere neegripoisse – mis ajast sõjalised liitlased sel moel arveldavad?
Nüüd siis seob Marten Kokk põllumajandustoetusi migrandilembusega. Kas need toetused polnud meile ebaõiglased juba siis, kui rändekriis oli veel kauge tulevik? Kokk aga seostab kõike alandliku ja lömitava käitumisega: paljud peavad meid Põhjamaaks, aga me peame ka vastavalt käituma. Ehk siis olema mitte meie ise, vaid need, kellena meid näha soovitakse.
Rohkem kui eurojuhmistunud ametnikke maksab uskuda siseminister Mart Helmet, kes rääkis migratsioonitausta lahti teiseselt: kõigil on nendega probleemid – Lõuna-Euroopal Vahemerelt, Balkanimaadel Türgist, Ida-Euroopal endisest NLiidust, Hispaanial Ladina-Ameerikast. Siseministrite kohtumisel Luksemburgis räägiti selgeks seegi, et aidatakse jõudumööda muuga, mitte vaid otsese migrantide kojuvõtmisega.
Euroemissar keskendub eurotruult sellele, et 300 000 nõukaaja immigrandiga Eesti peaks lisaks ukrainlastele veel ka vabaühenduste poolt kokku korjatud ja prii elu peale tulevaid neegreid tervitama – kuigi meil selleks ilmselgelt võimalusi pole.
Eesti roll Euroopa Liidus peaks paigas olema – anname nii palju kui suudame, saame nii palju kui ühisotsustega antakse – ühes liidus ei tohiks käia althõlma kauplemine solidaarsuse sildi all.
Kui Eesti saadab kellegi oma esindajaks Euroopa Liitu, siis mitte selleks, et meile uusi, mittevajalikke ja üle jõu käivaid kohustusi kaela võtta, vaid selleks, et võidelda meie reaalsete huvide eest.
UU