Eestis elavad britid pole oma kodakondsust Eesti oma vastu vahetanud – miks peakski?

Brexiti-vastase kampaania üks nõkse on näidata, kuidas anglosaksid Briti saartelt minema liduvad.

Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise eel on kümned tuhanded britid valinud mõne teise riigi kodakondsuse, Eesti kodakondsuse on viimasel ajal valinud vaid üks Ühendkuningriigi kodanik, kirjutab BNS.

Siseministeeriumi pressiesindaja ütles BNS-ile, et eelmisel aastal esitas vaid üks Ühendkuningriigi kodanik taotluse Eesti kodakondsust. Taotleja selle ka sai. Enne seda polnud aastaid ükski Ühendkuningriigi kodanik Eesti kodakondsust soovinud.

Pressiesindaja lisas, et ka tänavu ei ole ükski Ühendkuningriigi kodanik Eesti kodakondsust taotlenud. Ta nentis, et välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, peab olema enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamist elanud Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt 8 aastat, ka ei luba Eesti seadused topeltkodakondsust.

Rahvastikuregistri andmetel elas Eestis käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga 1422 Ühendkuningriigi kodanikku. Möödunud aasta 1. jaanuari seisuga elas Eestis 1286 selle maa kodanikku. Seega on aasta jooksul Eestis elavate Suurbritannia kodanike arv kasvanud 11 protsenti.

Ajaleht Guardian märgib, et möödunud aastal esitas ligi 200 000 Ühendkuningriigi kodanikku taotluse Iirimaa kodakondsuse saamiseks. Paljud britid on valinud ka näiteks Prantsusmaa või Saksamaa kodakondsuse.

Siin tasub tähele panna olulist momenti – nimelt tähistab mõiste “britid” lisaks põlisrahvale ehk inglastele, šotlastele, ueilslastele ja iirlastele ka sisserännanuid paljudest endistest Briti kolooniatest – Kariibidelt, Indiast, Pakistanist ja paljudest teistest Briti Ühenduse maadest.

Brexiti puhul pole räägitud sellest, et 51 protsendist pooldajatest moodustas enamuse põlisrahvas, sisserändaja taustaga inimesed olid maailmakodanike ehk kodumaa hülgajatena lahkumise vastu. See avaldus tuntavalt ka Šotimaa Brexiti-vastasuses – naftatuludel õitsvasse regiooni on saabunud tohutult võõraid, kes soovivad vabamat liikumist ehk EL-i.

Ilmselt on ka enamik Suurbritannia kodakondsusest loobujatest Briti asumaade taustaga – põlisbritid niisama lihtsalt kodumaad ei hülga. Võõrastel on loobumine lihtsam, nemad saavad lähtuda ka puhtakujulisest solvumisest reisivabaduse piiramise tõttu. Ühendkuningriigile aga on puhastumine vajalik – moslemid on selles riigis juba ka poliitilist võimu haaramas, olles enda kätte saanud Londoni linnapea ja siseministri ametikohad.

Nii et meie “oma” Abdul Turay võib kodakondsusi vahetada, kuid tõeline anglosakside või keltide järeltulija vaevalt seda teeb.

Ilmselt on Brexiti vastu ka Briti kodakondsusega või seal elamisloaga elavad eestlased ja see on täiesti arusaadav, sest läbi EL-i koju reisimine muutub keerukamaks. Aga Briti saared pole ka eestlaste kodumaa ja jätame sealsed otsused põlisbrittidele, sest ka meie tahame Eestis peamised otsustajad olla!