Eestlased Prantsuse koloniaalsõjas Malis – kas me aitame tuareegide genotsiidile kaasa?

Mali mustanahalised sõdurid, keda süüdistatakse genotsiidist heledanahaliste tuareegide vastu. Barkhane operatsioon toetab sisuliselt tagumisi esimeste vastu.

Eesti pugejalik välispoliitika on meid viinud olukorda, kus Saksamaa ja Prantsusmaa sabas sörkimine on meid asetanud väga ohtlikesse olukordadesse – me aitame teiste rahvaste vabaduspüüdeid maha suruda, kaitseme keskkonna saastamist ja lükkame käima rändeprotsesse.

Eesti ühinemist Barkhane missiooniga (kus peale Prantsusmaa ja Eesti osalevad vaid ka britid) on põhjendatud kaheti – esiteks islamiäärmusluse vastu võitlemise ja teiseks liitlaskohustega Prantsusmaa ees, kes saatvat meile selle eest lennukeid Balti õhuruumi turvama. Milline aga on hind, mida me selle eest maksame ja kas sõda Malis on see, millisena seda kujutatakse?

Ajakirja “Horisont” tänavune mai-juuni number kirjutab loos “Tuareegid – Aafrika riigita rändrahvas” päris mõtlemapanevaid asju. Isegi kui Eesti kaitseväelased sõdivad otse islamistide vastu, oleme me osalised väga räpases ettevõtmises, sest Prantsusmaa toetatud Nigeri ja Mali valitsusi süüdistatakse genotsiidis tuareegide kallal ning ulatuslikus keskkonnasaastes.

Nigeris ja Malis toimub võimude genotsiid tuareegide vastu

Vabadust armastav kõrberahvas tuareegid on algatanud mitu ülestõusu – 1962., 1990. ja 2012. aastal. Teise ülestõusu kohta kirjutab “Horisont” – tuareegidel oli kaks eesmärki: nõuda endale Mali ja Nigeri võimudelt inimlikku kohtlemist ning autonoomiat Nigeri Tenere ning Mali Azawadi ja Kidali piirkonnas. Uues ülestõusus 2012. aastal osalesid lisaks tuareegide ilmalikele vastupanurühmitustele ka islamistid. Tuareegide rühmitus MNLA püüab islamiste aga välja tõrjuda.

2012. aasta sügisel palus Mali valitsus ülestõusu mahasurumiseks välisriikide abi. ÜRO Julgeolekunõukogu nõusolekul asus sõjalist operatsiooni teostama Aafrika Liit, keda omakorda hakkas toetama Prantsusmaa, kelle egiidi all toimub ka Barkhane. Kogu see piirkond on prantslaste endine Lääne-Aafrika koloonia, praegune majandushuvide ala ning nad hoiavad seda endiselt oma mõju all.

2015. aasta relvarahukokkulepe pole pidanud ja kuigi Barkhane operatsioon on väidetavalt islamiäärmuslaste vastu suunatud, toimub Malis ja Nigeris selle varjus tuareegide vastane genotsiid. “Mali mustanahaliste elanike viha tuareegide vastu on kasvanud nii suureks, et nende peksmised, sandistamised, vägistamised ja tapmised on muutunud igapäevasteks,” kirjutab “Horisont”. Seda korraldavad Prantsusmaa toetatud mustade Mali ja Nigeri keskvalitsused. Kuigi missioon on justkui ÜRO egiidi all, on see tegelikult prantslaste huvides, millest allpool.

“Arvestades Mali ja Nigeri võimude repressiivset tegevust, on tuareegidel inimlikust vaatenurgast täielik õigus enda kaitseks välja astuda. Rahvusvaheline meedia aga ei kipu neile eriti kaasa tundma,” jätkab ajakiri.

ÜRO missioon ja prantslased on kohalike valitsuse toetajad, kuid “Horisont” kirjutab: “Eeskätt just Malis ja Nigeris suhtutakse tuareegidesse ülekohtuselt kui kollektiivsetesse kurjategijatesse ning just nendes riikides on nad kannatanud süstemaatilise genotsiidi all,” – pange tähele, just mustanahaliste valitsuste poolt Bamakos ja Niameys, kellele ÜRO ja Prantsusmaa appi läksid. Nigeris võivad sõjavägi ja politsei tuareege kohtuta vahistada ja tappa, juba tuareegiks olemine tähendab kurjategijat.

Prantsusmaa huviks on maavarad tuareegide maadel

Edasine aga selgitab paljut. Tuareegide hädade põhjustajaks on nende asualadelt leitud rohked maavarad. Näiteks Põhja-Nigeris (jääb Barkhane piirkonda) on tuareegidelt ilma igasuguse selgituseta ja kompensatsioonita ära võetud ja rahvusvaheliste kaevanduskompaniide (ennekõike Prantsusmaa osalusega) kätte antud suuri maa-alasid. Nigeris on ulatusliku uraani kaevandamisega saastunud vesi tekitanud tõsiseid keskkonnaprobleeme.

Uraanikaevandustega kaasnev reostatus on märkimisväärselt suurendanud vähki haigestumist ja surnult või väärarenguga sünde. Uraani kaevandamisel ja töötlemisel vee kasutamine vähendab piirkonna niigi väga nappe veevarusid. Järelvalve uraanikaevanduste üle on väga nõrk, sest Nigeri valitsus ei taha rahvusvahelist kontrolli, kartes, et siis peab uraanitulusid tuareegidega jagama. Lisaks leidub tuareegide asualadel ka naftat ja gaasi, mis on Prantsuse firmade suureks huviobjektiks.

Mõnigi võib küsida – kuidas puutuvad siia Eesti kaitseväelased Gaos? Aga nad on seal prantslaste kutsel, kellel on piirkonnas otsesed majanduslikud huvid maavarade näol, Prantsusmaa omakorda toetab vähemuste vastu genotsiidi harrastavaid kohalikke valitsusi, pigistades nende kuritegudes osas silma kinni, sest nende endi kompaniid laastavad maavarade kaevandamisega kõnealuseid maid. Isegi kui me oleme otseselt vaid pühasõdalaste vastas, oleme me sees suures räpases mängus.

Burkina Faso, Tšaad, Mali, Mauritaania ja Niger (kõik on Barkhane piirkonna riigid ja endised Prantsuse kolooniad) moodustasid eelmisel aastal džihadistidega (ja ühtlasi tuareegidega) võitlemiseks ühisüksuse G5 Sahel, mis peaks koondama viiest riigist kokku 5000 sõduri. Üksus tegutseb koostöös Prantsuse operatsiooniga Barkhane – me oleme ühel pool tuareegide hävitajatega! Arvestagem, et isegi “demokraatlik” valitus ei tähenda Aafrikas demokraatiat – Must Manner ägab sisetülides, alates poliitiliste liidrite rivaalitsemisest kodusõdadeni välja.

Eesti osaleb kaitsmise asemel piirkonna laastamises

Kogu piirkondlik tegevus tähendab seda, et rahvusvaheline üldsus toetab sõjalise operatsiooniga uraani röövellikku kaevandamist, keskkonna saastamist, genotsiidi vähemusrahvaste vastu, kattes seda juttudega džihadistidega võitlemisest – aga toetatakse ju piirkonna kuritegelikke valitsusi. Sahelis toimuv aga tähendab piirkonna muutumist ebastabiilseks ja massilist väljarännet. Aga kuhu? Jah, Euroopasse, kes on ka keskkonnasaastes süüdi – ja me räägime veel rändest kliimamuutuste tagajärjel!

Eesti ei oleks tohtinud lasta ennast tõmmata sellisesse avantüüri. Praegu aga tundub, et Ratase valitsus on ennast globalist Macroni taha haakinud ja osaleb ettevõtmistes, mis teevad meile endile tohutult halba – kui Sahelist hakkavad siia miljonid neegrid tormama. Tuareegid kõrberahvana ei tule, küll aga genotsiidineegrid.

EKRE on korduvalt väitnud, et Eestil puudub oma välispoliitika ja Sven Mikseri välisministriks olles on see muutunud puhtakujuliselt Pariisi, Brüsseli ja Berliini sabas sörkimiseks. Küll aga ajab sotside välisministeerium avalikult geiagendat ja multikultipropagandat.

Nüüd on valitsus viinud Eesti ühte võõrasse ja vastuolulisse sõtta. Pugejalikkus ja orjalikkus “vajalike liitlaste” ees on võtnud mõistuse sedavõrd, et ei vaagita enam, kuhu meid kutsutakse – peaasi, et tunduksime “omadena”. Liitlassuhted maksavad NATO tegutsemispiirkonnas, mitte sellest pidevalt kõrval olnud Prantsusmaa huvipiirkonnas Aafrikas!

Jüri Ratase valitsuselt tahaks otsest vastust – kas Eesti on tõmmatud prantslaste koloniaalsõtta maavarade nimel ja Mali valitsuse kodusõtta ühe rahvusvähemuse vastu? Ja Sven Mikseril on viimane aeg lahkuda Eesti välispoliitika juurest, enne kui ta Eesti suveräänsuse täiesti maha müüb!

Allikas: Horisont 3/2018

Toimetuselt. Tuareegid on berberi rahvas, kes asustavad Põhja-Aafrikas Sahara kõrbe sisealasid. Traditsioonilise eluviisi poolest on nad rändkarjakasvatajad ehk nomaadid. Nad tunnistavad islami usku, mis on segunenud nende vanade animistlike uskumuste ja tavadega. (Vikipeedia)

Kommentaarid