26.09.2019
Tulevane “eurooplane” Ceuta piiritaral.
Martin Ehala hiljutine lugu euro- ja rahvusidentiteetide võitlusest andis aimu, millise ideoloogilise sõja päevil me elame.
Nimelt soovib Euroopa Liit luua uue eurooplase identiteedi, mis võtaks üle rahvusidentiteedi koha inimeste südametes ja lükkaks viimase olematusesse. Ilmselt on eeskujuks Ameerika Ühendriigid, kus inimesed tunnevad ennast kõigepealt ameeriklastena ja alles siis juutide, neegrite, latiinode või veel kellegina.
Seda plaani viiakse ellu järgmiselt: pannakse rahvad liikuma ehk muudetakse rahvusriikide demograafiline struktuur rahvaste Paabeliks, kinnistatakse inglise keel kui tulevikukeel ja demoniseeritakse rahvusidentiteet kui “natslik ja paremäärmuslik”. Kogu protsessi värdjalik külg on see, et neid plaane enam vabatahtlikult ellu viia ei õnnestu ja nüüd ongi kurss võetud sunnile ja vägivaldsusele.
Plaan aga on juba algusest peale hukule määratud. Selleks, et inimesed tunneks ennast eurooplastena ehk Euroopa identiteedi loomiseks oleks pidanud alustama eurooplaste segamisega: poolakad tööle Suurbritanniasse, jugoslaavlased Rootsi, sakslased Eestisse jne. Nii tundnuks inimesed seda, et olles ükspuha millises riigis, on nad ka Euroopas.
Selle asemel aga avati piirid Aasiale ja Aafrikale, mis paraku hävitab euroopaliku mõtteviisi, mentaliteedi ja elulaadi. Eriti ohtlik on seejuures tõeliste euroopalike (kui soovite, ka liberaalsete) väärtustega täiesti vastuolus olev islamiidentiteet, mis on oluliselt tugevam kui pseoduoväärtustest nõrgendatud Euroopa identiteet. See tähendab, et “uus eurooplane” hakkab endas kandma rohkem sõjakat islamit ja Aafrika musta rassismi, mis on suunatud “vastikute valgete kolonisaatorite” vastu – Prantsuse revolutsiooni ideed jäävad tahaplaanile.
Ilmselt on “uue Euroopa” loojad nüüdseks juba ära hoomanud, et “euroopalikku identiteeti” kristliku kultuuriruumi taustal enam luua ei õnnestu, sestap on massiimmigratsiooniga asutud looma juba ülemaailmset identiteeti, millele viitavad ka näiteks islamofoobia-vastased kampaaniad, mis peaks soodustama veelgi võõramate kultuuride sissevedu.
Multikultiidentiteeti püütakse tugevdada ka “euroopalike väärtustega”, arvestades, et võitlus nais- ja geiõiguste, veganluse, keskkonna ja muude taoliste, sageli pöidlast imetud asjade eest, peaks ühendama eri rahvustest, kuid sarnase suunitlusega inimesi.
“Euroopaliku identiteedi” loomist ja inglise keele esileseadmist takistab paraku oluliselt see, et prantslased, itaallased ja hispaanlased on oma keeles väga kinni. Võimsa Brexiti-vastase kampaania taga on ilmselt ka see, et brittide lahkumisega kaoks EL-ist rahvas, kellele on see emakeel. Teistele aga on inglise keel siiski võõras keel ja selle seadmine Euroopa föderatsiooni suhtluskeeleks ilma baasita oleks pisut naeruväärne – prantslaste salasooviks on nende keele seadmine EL-i esikeeleks, kuid see nõuaks tohutut ümberorienteerumist ja tekitaks vastuseisu.
Rahvusliku identiteedi demoniseerimine aga on nüüdseks Euroopa juba sõjajalale tõuganud, sest rahvusmeelsete natsideks sildistamine käib väga räigelt ja rahvuslust hoidvaid riike (Ungari, Poola) rünnatakse jõuvõtetega. Kuna “euroopa identiteedi” loomine on viidud sunnitasemele, saab moodustuda ainult impeerium, need aga luuakse alati vägivallaga.
Kõige ebaloogilisem kogu loo juures aga ongi see, et rahvusidentiteet on ka tekkivale impeeriumile vajalik, seda just Baltikumi moodi ääremaades, kus suureneb teise impeeriumi, Venemaa mõju. Sellele saab vastu seista ainult rahvuslus – hollandlane või itaallane ei hakka Eestit kunagi “roheliste mehikeste” eest kaitsma, ammugi mitte Saksamaa türklane või Briti neeger a la Turay. Eesti kaitsmist ei hoia oma plaanides isegi mitte kosmopoliitsed eestlased, kes Vene kallaletungi alates on kohe sadamas või lennujaamas, vaid ainult rahvusmeelsed eestlased.
Kosmopoliitse “euroopaliku identiteedi” loomisega kaasaminek on seda mõttetum, et see on algusest peale utoopiline olnud, nüüdseks käest läinud ja võib lõppeda ainult hõimusõdade-Aafrika ja islami-Araabia ületoomisega Euroopasse, mida ei soovi ilmselt ükski tervemõistuslik eurooplane, sealhulgas eestlane.
Loe ka Martin Ehala: Euroopa huvides on tugev rahvusidentiteet tema ääremaades