Hollandi valimiste tulemustes peegeldub sügav lõhe rahva tahte ja valitseva riigiaparaadi ülbuse vahel

Neljapäeva hommikul seisis kogu Hollandi ja Euroopa vasakliberaalne tiib silmitsi häiriva reaalsusega – Hollandi parlamendi alamkoja (Tweede Kamer) valimised võitis paremäärmuslikuks tituleeritud Geert Wildersi partei Partij voor de Vrijheid (PVV). Hollandi valijad avaldasid jõuliselt oma meelsust ja andsid hääle parteile ja mehele, keda on peavoolu poolt demoniseeritud ja sildistatud pea kaks aastakümmet.

Portaali The European Conservative kolumnistid Tamás Orbán ja Tristan Vanheuckelom leiavad oma analüüsis, et 22. novembri valimiste tulemustes peegeldub selgemini kui kunagi varem sügav lõhe rahva tahte ja valitseva riigiaparaadi ülbuse vahel. Geert Wilders võitis teiste ees ülisuure vahega ja see annab talle pea enneolematu demokraatliku legitiimsuse seada Hollandi poliitika täiesti uuele kursile. Wildersi poolt hääletas ligi veerand valijatest – 23,5% häältest –, mis annab 150 kohalises alamkojas pretsedenditud 37 kohta.

Enne valimisi püüdis peavoolumeedia jätta muljet, nagu oleks valimisvõitlusest võimalik võitjana väljuda vaid kahel parteil – lahkuva peaministri Mark Rutte liberaalne VVD, mis on juhtinud Hollandit viimased 14 aastat, ja endise kõrge eurokraadi Frans Timmermansi juhitud roheliste ja sotsialistide liit G/L-PvdA. Sel juhul oleks Holland liikunud veelgi rohkem n-ö progressiivses suunas ja varem EL-i kliimaagendat vedanud Timmermans oleks asunud veegi radikaalsemalt läbi suruma riigi põllumajandust ja energiasõltumatust hävitavat rohepoliitikat.

Valimistulemused näitavad, et hollandlaste mõõt on täis. Wildersi võit ei viita mitte ainult rahva soovile näha Hollandi huvisid taas esikohale panduna, vaid – mis veelgi olulisem – tegemist on protestiga senise valitsuse ülima elitaarsuse vastu. Siia alla käib ka ootus, et peatatakse lakkamatu massiimmigratsioon ja pannakse pidurit katastroofilisele kliimapoliitikale. Tegemist on selge signaaliga – Hollandi poliitikas peab toimuma kannapööre.

Miski ei viita sellele selgemalt, kui PVV edumaa teiste parteide ees. Timmermansi liit jäi teiseks, kogudes ainult 15,5% häältest, mis annab alamkojas 25 kohta. Kolmandal kohal on VVD, 24 kohaga. Uus, end peavoolule vastandav, kuid tegelikult üsna sarnast poliitikat ajav partei Nieuw Sociaal Contract (NSC) kogus 12,8% häätest ja 20 kohta alamkojas.

Paljud hääletasid ilmselt strateegiliselt ja valijad koondusid suurte parteide taha. Mitmed väiksemad parteid kaotasid kohti (nt euroskeptiline konservatiivne partei Foorum voor Democratie kaotas viis kohta, kõik ilmselt Wildersile). Sama toimus skaala vasakus ääres. Siinkohal on ehk paslik mainida, et Hollandi poliitmaastik on väga kirju ja alamkotta valiti seekord 15 partei esindajad.

Haagis ja mujal Euroopas valitseb Hollandi alamkoja valimiste järgselt natuke sarnane meeleolul, nagu pärast Donald Trumpi presidendiks valimist 2016. aastal. Nagu juba öeldud pidas peavool ainuvõimalikeks järgmisteks peaministrikandidaatideks Frans Timmermansi või VVD uut esinaist Dilan Yesilgözi. Viimane oleks olnud Hollandi esimene naispeaminister.

Ent massiline migratsioon, ja sellega kaasnenud meeletu eluasemekriis, samuti äärmuslikud ja palju kriitikad kogunud kliimameetmed, on viinud inimesed meeleheitele ja nad ei soovinud, et VVD muudaks uue juhi all lihtsalt natuke oma kurssi. Nad tahtsid riigivalitsemisse kannapööret, ja seda pakkus neile ainult Geert Wilders.

Yesilgöz jõudis ilmselt ka ise samale järeldusele, sest valimiste järgselt oma pettunud toetajatele kõneldes tunnistas ta: „Ma arvan, et poliitikute jaoks on tegemist väga olulise õppetunniga. Me ei kuulanud rahvast piisavalt.

Timmermans – kogenud eurokraadina – võttis seevastu sisse ründava positsiooni ja üritas raamistada Wildersi täiesti demokraatlikult saavutatud valimisvõitu [tõlkija märkus: Hollandis teatavasti toimub hääletamine ainult paberil ja ühel konkreetsel päeval; puudub e-valimiste süsteem] vastupidisena: „Käes on aeg, mil me peame kaitsma demokraatiat,“ teatas Timmermans.

Arusaadavalt on Euroopa nn eliit Hollandi valimistulemuste pärast väga mures. Wildersi juhitud valitsus lööks Brüsseli praeguse status quo üsna uppi. PVV on Ukrainale täiendava abi saatmise vastu, ta on täielikult vastu EL-i föderaliseerimisele ja takistaks igal võimalikult moel liidu jätkuvat integratsiooni. Lisaks saaks temast Kesk-Euroopa riikide kindel liitlane migratsioonipakti vastases võitluses.

Ja mis veelgi olulisem – Hollandit on peetud sageli Euroopa valimistrendi suunanäitajaks. Kui hollandlased on mures migratsiooni, elukalliduse tõusu ja rohepöörde majanduslike tagajärgede pärast, siis liiguvad need teemad kindlasti edasi ka järgmise aasta europarlamendi valimistele, mis võivad kujuneda Brüsseli vasakliberaalsele võimuaparaadile katastroofiks.

Nüüd on küsimus suuresti selles, kas Wildersil õnnestub leida endale koalitsioonipartnerid. Põhimõtteliselt vajab ta valitsuse moodustamiseks kahe teise suure partei toetust – kas VVD, GL-PvdA või NSC. Ilmselt pöördub Wilders VVD ja NSC poole. VVD uus juht on läbirääkimistele rohkem avatud, kui seda oleks olnud PVV-ga koostöö välistanud Mark Rutte. Nende parteide kaasamisel oleks koalitsioonil piisav hulk kohti – 81. Juhul kui õnnestuks kaasata ka põllumeeste huvisid esindav partei BBB, oleks kohti lausa 88.

Teine võimalus on, et liberaalsed parteid lähevad Wildersist mööda ja asuvad ise läbirääkimisi pidama. VVD, NSC, GL/PvdA ja liberaalse D66 (9 kohta) liit annaks 78-kohalise koalitsiooni. Samas tundub, et Wildersi võimast võitu ei olegi nii lihtne ignoreerida. Wildersiga koostöö välistamise jutud on reede hommikuse seisuga tunduvalt vaiksemaks jäänud.

Allikad: The European Conservative, NOS