„Itaallased ja hispaanlased ei andesta Euroopale ja sakslastele vähemalt sada aastat, kui nad praegu hätta jäetakse“

Viimased kümme aastat on Saksamaa ja Euroopa põhjapoolsete riikide võlausaldajad teinud iga eurokriisi ajal Vahemeremaade kollektiivse mässu vältimiseks napilt parasjagu, kirjutab The Telegraphi majanduskolumnist Ambrose Evans-Pritchard.

Tegutsema asuti alati liiga hilja ja tehti liiga vähe, kuid samas piisavalt, et jätkata finantssektori langusega. Euro on endiselt teiste valuutade kõrval vaeslapse rollis, musta töö tegemine lükati iga kord Euroopa Keskpanga (EKP) kaela, mis pidi leidma võimalusi EL-i asutamislepingutest mööda hiilimiseks.

Pandeemia on aga ajanud olukorra tõsiselt teravaks. Emotsioonid on laes. Enam ei ole võimalik – ei majanduslikult ega ka poliitiliselt – osta juurde aega, et laduda Lõuna-Euroopa riikidele selga veelgi suurem võlakoorem. Rahaliidu pöördeliste probleemidega tuleb tegeleda praegu ja põhjalikult.

„Itaallased ja hispaanlased ei andesta Euroopale ja sakslastele vähemalt sada aastat, kui me nad praegu hätta jätame, ja just seda me praegu teeme,“ kirjutasid Saksamaa endised asekantslerid Sigmar Gabriel ja Joschka Fischer Tagesspiegelis. Nad väitsid, et lõunapoolsed riigid ei saa jätkata Covid-19 holokausti järel oma majanduste ülesehitamist võlgade suurendamisega. Tuleb lasta käibele ühised võlakirjad ja võlakustutamised, sarnaselt 1953. aasta Londoni konverentsile, kus otsustati alatiseks kustutada pool Saksamaa välisvõlast.

Unicrediti kõige hiljutisema raporti kohaselt võib eurotsooni SKT kahaneda 2020. aastal 13% (Goldman Sachs ütleb, et see võib isegi kahaneda 16%), Lõunas aga veelgi enam. See viib valitsemissektori Jaapanile sarnasesse võlalõksu. Kuid Vahemereriigid ei ole kaugeltki mitte Jaapani moodi.

Viirusega kaasnenud sümmeetriline šokk, mida ei suuda ükski riik kontrollida, on muutunud erinevate riikide jaoks asümmeetriliseks majandusšokiks, mis lööb eriti valusalt haavatavaid riike ning mis suurendab Põhja-Lõuna vahelist lõhet veelgi.

Niisugune olukord on kui soola raputamine Itaalia poliitilise haava peale. Ükski EL-i riik ei reageerinud, kui Rooma kutsus ellu solidaarsusmehhanismi ja palus viiruse levimise alguses meditsiiniabi. Kui Itaalia parlamendi alamkoja asepresident möödunud nädalal oma kontoris EL-i lipu maha võttis, järgnesid talle üksteise järel spontaanselt erinevate maakondade linnapead. Nende hulgas on kindlasti ka parempoolseid linnapeasid, kuid meeles tuleks pidada, et Itaalia parempoolsed ootavad oma aega ja nende toetus on viimaste küsitluste järgi juba ligi 50%.

Mis oli siis eurogrupi karmikäeliste välisministrite vastus sellele moodsale Risorgimentole? Kuueteisttunnise ummikseisu järel, kell viis hommikul, pakuti võlglastele võlgu juurde – sama stsenaarium nagu Kreeka kriisi ajal 2010. Neid võlgu hakataks tagasi maksma hiljem. Fabio Balboni (HSBC) väitel võib ju stabiilsuspakti praegu kõrvale jätta, kuid hiljem annab see ikkagi valusa tagasilöögi. Fiskaalkokkulepe naaseb ja maksab kätte. Itaalia peab kärpima kulusid, et vähendada võlga, ja see on Sisyphose ülesanne.

Eurorühm jättis nn koroona võlakirjade idee kõrvale, ehkki uus arutelu ootab ees neljapäeval.  „Häbiväärne, seda nii eurorühma kui ka Euroopa jaoks,“ plahvatas Prantsuse rahandusminister Bruno Le Maire. „Sel ajal kui meie loeme kokku tuhandeid surnuid, mängivad rahandusministrid sõnade ja omadussõnadega. Me saame turgude ja omaenda rahva poolt hävitava hinnangu.“

Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania on moodustanud nn ladinarinde, midagi sellist, mida 2011-2012 võlakriisi ajal teha ei õnnestunud. Nad nõuavad Covidi-järgset taastuskava, mis taaskäivitaks Euroopa majanduse, takistaks Lõuna hüstereesi ning mida rahastataks ühiste võlakirjade emiteerimisega tähtajaga kuni 20 aastat.

Prantslastel on ju mõnes mõttes õiguski, ent nad kasutavad ära Covid-19-ga seotud emotsioone, et tõmmata sakslased fiskaalliitu. Seni siiski edutult. Wolfgang Schäuble, Saksamaa endine rahandusminister ja kasinusmeetmete toetaja leiab, et selliste uute instrumentide ellukutsumine, mis nõuavad EL-i aluslepingute muutmist, juhib tähelepanu olulistest asjadest ohtlikult kõrvale ja pandeemiaga võitlemisel ei oleks neist enam kasu. „Isegi kriisi olukorras tuleb tegutseda korrektselt. Tuleb austada parlamentaarset demokraatiat ja õigusriiki. Sakslastel on olemas põhiseadus, mis ütleb, mis on lubatud ja mis mitte,“ teatas ta.

Saksamaa ülemkohus on juba otsustanud, et ühised eurovõlakirjad on vastuolus Saksamaa põhiseadusega. See võtaks Bundestagilt võimaluse otsustada maksude ja kulutuste üle ja annaks õigusliku järelvalve üleeuroopalisele institutsioonile. Ükski Saksa, Hollandi, Austria või Soome valija ei ole sellise asjaga nõustunud. Aga kui Saksamaa peakski oma otsusele kindlaks jääma, riskib ta euro hävimisega, ühisturu hävimisega, kogu sõjajärgse Euroopa eksperimendi hävimisega.

Itaalia peaminister leiab, et kui EL-il ei õnnestuta tulla välja millegi muu kui uute laenudega, kaotab EL oma olemasolu põhjuse. Miks peaks Itaalia loobuma suveräänsetest meetmetest iseenda kaitsmiseks, kui EL ei suuda tegutseda?

Liiga juht Matteo Salvini on tulnud välja oma versiooniga nn Itaalia ennekõike agendast. Ta nimetab ESM-i süsteemi troika režiimi ja EL-i komissaride Trooja hobuseks ning on pakkunud välja, et taastumiseks võiks kasutada 5 triljonit siseriiklikest säästudest. „Mina tuleksin välja nn Itaalia uhkuse võlakirjadega, et vältida Kreeka saatust. Ma ei usalda EL-i laenusid. Nad on haid,“ ütles Salvini. Paralleelvaluuta idee on tagasi.

Joschka Fischer ja Sigmar Gabriel hoiatavad, et kui Covid-19 kriisiga hakkama saada ei suudeta, ootab Euroopat ees lagunemine ja paremäärmuslaste võimu alla sattumine. Niisugune on loomulikult peavoolu vasakpoolsete keel. Sama hästi võiks ju kutsuda euroskeptikuid ja rahvusriikide kaitsjaid seaduse trotsijateks. Ent tulemus on sama. Aastaid kasinusmeetmeid ja massiline tööpuudus on jätnud sügavad haavad ja usaldamatuse kogu Lõuna-Euroopa eliidi  suhtes.

Euroopa liidrid tulevad lähipäevil kindlasti välja mingi järjekordse kommiga, nuputavad suitsukatteks ja aja võitmiseks välja mingisuguse hübriidvõlainstrumendid. Kas need lepped ka koduparlamentides läbi lähevad on juba omaette küsimus. Euroopa poliitiline geomeetria on muutumas üha reetlikumaks. Aga peamine küsimus – täielik föderaliseerimine või eurojärgne suveräänsus – tuleb ühel või teisel moel lahendada enne pandeemia lõppu. Euroopa Liidu projekt võib elada üle ühe majanduskriisi laastatud Lõunas, kuid mitte kahte.

Allikas: The Telegraph