18.12.2019
Briti konservatiivid olid leiboristidest mäekõrguselt üle.
Mustamäe Linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson vaatleb seda, mida tähendab Briti konservatiivide võit ja mida oleks EL-il ellujäämiseks vaja.
“Suurbritannia konservatiivide suurvõit on meil jäänud teenimatult koduste veeklaasitormide varju. Ometi on tegemist sündmusega, mis puudutab kogu Euroopat, sealhulgas Eestit ja ka maailma laiemalt.
Vaieldamatu ühemõttelisusega on Suurbritannia valija andnud veelkord oma toetuse Brexditile ja seda vaatamata tõsiasjale, et nii meie kui ka paljude teiste riikide meedia on loonud kuvandi Euroliidu pooldajate kasvavast ülekaalust saareriigi kodanike seas. Aga võta näpust, seekord andis oma hääle liidust lahkumise toetuseks ka endine leiboristide kants Põhja-Iirimaa. Miks see nii läks?
Johnsoni ja tema mõttekaasleste mäekõrgune võit peaks olema viimaseks äratuseks Euroliidu juhtidele, et Brexiti läbirääkimistel võetud jõupositsioon ja üleolev suhtumine ei tööta. Brüsseli kõrgametkonnal tuleb laskuda oma tõemonopolisti positsioonilt maa peale ja küsida, miks kiitis ühe maailma võimsaima majanduse ja pikaajaliste demokraatia traditsioonidega riigi kodanikkond lahkulöömise taaskord, ja tundub, et seekord vääramatult, heaks? Kas Saksamaa ja Prantsusmaa omakasupüüdlik soleerimine liidus ongi euroväärtus, mille nimel tasub poolakaid ja ungarlasi pitsitada? Kas inglaste tahte naeruvääristamine on ainuvõimalik poliitiline agenda, või väljendub selles üha avalikumalt autoritaarset valitsemisstiili harrastava euroeliidi sügav kompleks?
Brexit pole tragöödia mitte Suurbritanniale, kellel jätkub koostööpartnereid üle maailma, vaid eelkõige Euroliidule, mis vaesus ühe olulise tegija võrra. Siin ongi mõtlemiskoht, et kui niisugune suurvõim nagu Suurbritannia, tundis end Euroliidus ahistatuna, siis mida head on väikeriikidel oodata rahvuslust põlgavalt ja suveräänsust kärpivalt liidult.
Aga võiks ka teisti. Euroliit peaks olema eelkõige võimalus liikmesriikidele teha oma häält maailmas ühiselt kuuldavaks, lahendada majandus- ja keskkonnaprobleeme ning nautida piirideta liikumise vabadust. Sellisena on mõte ühisest Euroopa kodust võrratu ning sellisest liidust lahkumiseks oleksid britid vaevalt Johnsonile volituse andnud.
Kahjuks on liidu ühendav mõte üha rohkem sumbunud elukutseliste politikaanide tagatoamängudeks ning hästitasustatud ent praktiliselt vastutusvabade töökohtade nautimiseks. Euroopaliku demokraatiaga harjunud inimeste jaoks tõuseb aga üha teravamalt esile küsimus, kes on valinud Euroopa komisjoni presidendi, kes ülemkoja eesistuja? Just Euroopa Liidu juhtide armetu legitiimsus ja riikide erinev esindatus Euroopa Parlamendis, pärsib tõelist koostööd ja kärbib ühtse Euroopa väljavaateid.
Klassikut tsiteerides, pole aus kiruda peeglit, kui lõust endal viltu, ehk Brexit on Euroliidu kui ühendava institutsiooni üha unitaarsemaks käskudejagajaks muutumise tulemus, mitte brittide jonn või Suurbritannia konservatiivide vastutustundetu tegevus. Nimetada rahva tahet täitvat poliitilist jõudu populistlikuks, lähtub väärast loogikast. Demokraatia ongi enamuse tahte teostamine, mitte hetkel soositud poliitilise agenda ülistamine või libavabaduste nimel barrikaade püstitavate tänavaprotestijate pilli järgi tantsimine.
On äärmisel oluline, et Euroopa Liidu liikmesriikide poliitikud võtaksid Brexiti õppetundi tõsiselt. Euroopa Liidu juhid ei tohi olla kriitikast puutumatud suveräänid või nad hakkavad üha enam sarnanema üht ajaloo prügikasti heidetud poliitilist formatsiooni näiliselt juhtinud taatidega, kes samuti jutlustasid rahvaste sõprusest, suurest ühisest kodumaast, ent kelle teadlik tegevus piirdus sageli vaid põsemuside jagamisega. Meie kohus on välistada, et sama ei juhtuks Euroopa Liiduga. Kriitikavaba allumine kõigile Brüsseli korraldustele, teeb meist üleeuroopalise stagnatsiooni tööriista. Hoidugem sellest!
Jonsoni valimisvõit näitab, et konservatiivsed ja rahvuslikud vaated on tõusuteel. Saab üha ilmsemaks, et äärmusliberaalsel seltskonnal, kelle tahtmiste-tujude järgi on end sättinud ka paljude lääneriikide valitsused, pole peale tühjade loosungite rahvale midagi pakkuda.
Oleme jõudnud pöördepunkti, millest esimesena andis märku Trumpi võit Ameerikas ning mida kinnitas nüüd Johnsoni mäekõrgune üleolek leiboristidest. Kindla brexitisõnumi edastanud Johnsoni edu kõigest ja ei millestki rääkinud Corbyni ees tõestab, et väsinuna vabadushüsteerikutest ja maailmalõpu jutlustajatest, on Euroopa kultuuriruum taas teel lätete juurde.
Viimane aeg on sellega arvestada ka meie opositsionääridel. Võttes õppust Suurbritannias toimunust, tuleks neilgi endale selgeks teha, et üksnes tigedatest poliitilistest performance`dest loobudes, võib taas muutuda tõsiseltvõetavaks partneriks poliitilisel maastikul, sest Corbynite aeg on selleks korraks läbi saamas.”