Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Jordan Bardella: Putini ambitsioonide ja ekspansionistlike eesmärkide osas on Läänes valitsenud kollektiivne naiivsus

-
28.02.2023
Prantsuse Rahvusrinde uus juht Jordan Bardella.
© Scanpix

22. veebruaril ilmus Prantsusmaa lehes L’Opinion pikem intervjuu Marine Le Penilt Rahvusrinde juhtimise üle võtnud Jordan Bardellaga.

Bardella oli Vladimir Putini võimule tulles viie aastane. Praegu juhib ta parteid, kellel on varasemalt olnud Venemaaga head suhted. Ukraina sõda on toonud selles osas kaasa suured muutused.

9. veebruaril esines Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi Euroopa Parlamendi ees ja tema pöördumist tervitas kogu parlament seisvate ovatsioonidega. Ka teie olite kuulajate hulgas. Miks te seal olite?

Sest minu meelest oli minu kui europarlamendi liikme ja partei juhi kohus olla kohal ja kuulata riigipea kõnet, kelle kodumaa on sõjas Euroopa Liidu külje all, kolmetunnise lennu kaugusel Pariisist. See ei tähenda, et ma kiidan peetud kõned, nii Euroopa Parlamendi presidendi kui ka Zelenskõi kõne, lõpuni heaks. Aga ma leian, et oli oluline olla kohal. Zelenskõi on ja jääb ka edaspidi Prantsusmaale oluliseks koostööpartneriks.

Ambitsioonid, mis meil on oma riigi suhtes – juhtida nii oma rahvast kui ka relvajõude – nõuavad suhtlust kõigi riigipeadega, ka Ukraina presidendiga. Ma tundsin, et minu kohus, aga ka kõigi parlamendisaadikute ülesanne, on olla saalis.

24. veebruaril möödub üks aasta Ukraina sõja puhkemisest. Mis mõtteid see teis tekitab?

Esiteks, Venemaa agressioon Ukrainas oli paljude jaoks üllatus. Tegemist oli tragöödia ja ajaloo ootamatu kordumisega. Rikuti ühe riigi kõige olulisemat õigust: territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust. Kohe algusest peale mõistsime selle agressiooni väga selgelt, otsekoheselt ja täielikult hukka.

Ma usun, et patriootlikkus ja suveräänsuse toetamine tähendab tegelikkuses täielikku pühendumist Ukraina territoriaalse terviklikkuse kaitsmisele. Ei ole võimalik olla patriootlik ja suveräänsust pooldav, ent samal ajal suhtuda ükskõikselt ühe Euroopa riigi suveräänsuse rikkumisse.

Kuidas võiks see sõda lõppeda? Venemaa strateegilise lüüasaamisega?

Meil on absoluutne kohustus tagada, et ülejäänud Euroopa ei torma sõtta. Leian, et enne kui me saame üldse hakata rahust rääkima, tuleb panna paika kaks põhimõtet. Esimene – sellel konfliktil ei ole sõjalist lahendust. On illusoorne arvata, et Ukraina alistab Venemaa, nii nagu on illusoorne mõelda, et Venemaa purustab Ukraina, võttes arvesse tugevat mobiliseeritust ja Lääne toetust, mis on püstitatud müürina Vladimir Putini ette.

Teiseks ei ole sellest konfliktist väljapääsu ilma Vene vägede lahkumiseta ja Ukraina täieliku suveräänsuse taastamiseta aladel, mis on praegu Venemaa poolt okupeeritud. Minu arvates on ilmne, et ukraina rahvas muutub iga päevaga üha selgemini eksisteerivamaks ja selle tõsiasja ignoreerimine võis olla Vladimir Putini suurim viga.

Aeg rahu saabumiseks tuleb, isegi kui konflikt kipub pikale venima ja tekib tunne, et liigutakse positsioonisõja poole. Mingil hetkel tuleb meil maha istuda, läbirääkida ja panna relvad vaikima. Kuid need läbirääkimised ei ole võimalikud – ja see on minu sügav veendumus – ilma Venemaa poolse mõistmiseta, et neil ei ole Ukrainast midagi võita. Ma arvan, et see peaks olema meie sõnum Putinile. Teisest küljest on president Emmanuel Macronil õigus, kui ta ütleb, et Venemaa alandamine on geopoliitiline viga.

Prantsusmaa parempoolsete seas ja Rahvusrindes on Vladimir Putinit palju imetletud. Kas sedalaadi venemeelne suundumus on endiselt võimalik?

Putini kavatsuste ja ambitsioonide osas on valitsenud kollektiivne naiivsus. Prantsusmaad ja Venemaad ühendavad sidemed – ja ma räägin riikidest ja inimestest – on alati eksisteerinud ja eksisteerivad ka edaspidi. Kuid Putini ambitsioonide, tema ekspansionistlike eesmärkide osas on valitsenud kollektiivne naiivsus. Kui Emmanuel Macron otsustas jõulise sammuna võõrustada Putinit Versaille’s, ei osanud avalikkus kuidagi arvata, millised on Putini kavatsused Euroopa suhtes, Euroopa riikide suhtes.

Nii et jah, on valitsenud kollektiivne naiivsus Putini suhtes ja seda mitte tunnistada oleks moraalselt vale. Reaalsus koputas meie uksele ja on selge, et viie aasta tagune Putin ei ole seesama, kes viis aastat hiljem otsustas tungida Ukrainasse ja panna toime sõjakuritegusid Odessas ja Mariupolis.

Kas Prantsusmaa peaks saatma Ukrainasse Leclerci tanke ja hävitajaid, nagu Zelenskõi palub?

Prantsusmaal on kohustused, sest me olema alati olnud tasakaalustav jõud, aidanud seada punaseid jooni. Mina olen selle poolt, et Ukrainasse saadetakse kõik, mida Ukraina vajab oma suveräänsuse ja piiride kaitsmiseks. Marine Le Pen on korduvalt toetanud kaitserelvastuse saatmist Ukrainasse. Kaitserelvastus on positsioonisõjas loogiline. Siia kuulub laskemoon, õhutõrjesüsteemid, tankitõrjetehnika ja jalaväe lahingusõidukid.

Teiselt poolt oleme väljendanud suurimat ettevaatlikust õhusõidukite, tankide ja kaugmaarakettide saatmise osas. Ukraina president – ja ma kuulasin teda hoolega Euroopa Liidu institutsioonidele kõnelemas – on väljendanud soovi saada kaugmaarakette ja saada neist ka kasu. Juhul Ukraina peaks homme kasutama rakette, mis võivad tabada Rostovit või Sevastopolit, siis avaksime sellega de facto ukse eskalatsioonile.

Minu jaoks on siiski moraalne, poliitiline ja materiaalne toetus Ukrainale iseenesestmõistetav. Ukrainas toimuv on muutnud kõigi eurooplaste arusaamu. Ja seda Vladimir Putin ilmselt alahindas. Meid seob Ukrainaga kultuuriline lähedus.

Putin on süüdistanud, et Lääs seisab Ukraina sõja taga ja on selle eest vastutav, näiteks põhjusel, et Lääs tegeleb pedofiilia normaliseerimisega. Kas Putin on sõjas Läänega?

Jah, ja ta ilmselt tõesti eeldab nii. Aga selles sõjas on kaalul ka infosõda. Ja infosõda käib mõlemal poolel. Mind kurvastab, et selles binaarses opositsioonis Venemaa ja Lääne vahel on Prantsusmaa tegelikult kaotanud oma ajaloolise hääle ja tasakaalustava rolli. 2008. aastal aitas president Nicolas Sarkozy kaasa relvarahu sõlmimisele Gruusias. 2014. aastal aitas president François Hollande kaasa Minski lepete sõlmimisele. 2022. aastal on president Emmanuel Macron tühi koht.

Ja ta on tühi koht, sest meil ei ole enam võimuvahendeid, ei sõjalisi ega ka diplomaatilisi. Aga ka põhjusel, et oleme langetanud poliitilise otsuse – ohtliku otsuse, mis seab kahtluse alla Prantsusmaa sõltumatuse – nõrgestada oma sõjalist võimekust. Jah, Prantsusmaa ja Venemaa vahel on huvide konflikt ja mõjukonflikt, mis ulatub Aafrikasse välja. Eile Mali, täna Burkina Faso, homme võib-olla – ja see peaks muutma meid väga murelikuks – Elevandiluurannik. Iga sammuga, mis vähendab Prantsusmaa mõju Aafrikas, edeneb Venemaa ja Wagneri grupp.

Mida peaks Prantsusmaa tegema, arvestades Venemaa vaenulikku suhtumist Prantsusmaa huvide suhtes, eriti Wagneri gruppi kaudu?

Probleem on selles, et Prantsusmaa ei kaitse oma huvisid. Macron on loobunud Prantsusmaa strateegiliste huvide kaitsmisest, teiste seas ka Aafrikas. Kui meile laekub Burkina Faso mässajatel ultimaatum territooriumi loovutamiseks, siis saadab Macron sinna läbirääkimisele riigisekretäri, samas kui mängus on Prantsusmaa huvid. Me oleme Venemaaga otseselt mõjuvõimu ja huvide sõjas.

Nagu oleme öelnud, tuumajõud nagu Venemaa on olnud minevikus meie partneriks erinevates valdkondades, seda lausa nii palju, et osa Euroopa energiasõltuvusest on antud Venemaa kätte. Need on otsused, mis tehti varasemalt Angela Merkeli ja François Hollande’i poolt. Samal ajal on Venemaa konkurent ja ohtlik vastane paljudes teistes sektorites ja mõjuvaldkondades.