Kas Euroopast saab üle Vana Maailma ulatuv Zimbabwe?

Euroopa Parlamendi sellenädalast resolutsiooni aafriklaste kuulutamisest priviligeeritud rassiks ei saa vaadelda mööda minnes kolonialismi käsitlusest tänases Lääne-Euroopas.

Ühest küljest on “valge mees” kuulutatud kõigi maailma hädade põhjuseks, teisalt aga raputab liberaalne Euroopa endale tuhka pähe mistahes ajalooliste sündmuste eest – ja eriti häbenetakse kolonialismi.

Seejuures unustatakse aga, et see ajajärk pole kogu Euroopa häbeneda – Ida-Euroopa on pigem ise läbi ajaloo koloniaalrõhumise all olnud, sealhulgas ka Balti riigid. Meie vabanesime lõplikult pärisorjusest kaks aastat enne seda, kui Lincoln Ameerika neegrid vabaks kuulutas. Orjus ja pärisorjus pole võrreldavad, kuid eestlased said ikkagi oma saatuse üle otsustama alles saja aasta eest, 1918. aastal, samas kui Haiti mustad said oma riigi 215 aastat tagasi.

Kui Lääne-Euroopa oma kolonialismi häbeneb ja aafriklastele nüüd hea olla tahab, lasku käia, aga meil, eestlastel pole mingit seost ei Mau-Mau ülestõusu mahasurumise ega Namiibia hererote veresaunaga. Samal ajal kui aafriklased läksid odadega kolonisaatorite vastu, tormasid eestlased Mahtra mõisas teivastega karistussalklaste kallale.

Kolonialismist lähtuvas enesealandamises on Euroopa Liit nüüd aafriklastest loomas Euroopa priviligeeritud klassi. Kogu selle ettevõtmise nõrk lüli seisneb selles, et mustad võtavad nüüd rassismi enese arsenali ja hakkavad elatuma eurooplaste loodud väärtustest, kolides Aafrikaga Euroopasse ja muutes ta vasakliberaalide toel oma kolooniaks.

Aafriklaste seas levib must rassism kiiresti ja nad tulevadki Euroopasse isandateks, sest seda sisendab neile kõigi teiste rasside ja uskude ees lömitavaks muutunud ja neomarksistide kaaperdatud liberaalne Lääne-Euroopa.

Kolumnist Ivan Makarov kirjutas oma loos “Kuidas kellelegi üldse pähe tuleb, et eestlane on vähem eurooplane kui Pariisi terrorist?” järgmist:

“Kui araabia migrandist terrorist laseb kuskil Euroopas süütuid inimesi õhku, hakatakse talle vabandusi otsima, räägitakse, et ta on õnnetu ning süüdi on hoopis eurooplased oma islamofoobia ja sallimatusega. See on hüpertrofeeritud tolerantsus ja poliitkorrektsus. See on praegu eriti levinud Prantsusmaal.

Üks tuntud ameerika tumedanahaline naiskirjanik esines ühes prantsuse kuulatavaimas raadiojaamas ja teatas, et valge mees on rumal ning reeturlik ja kui valged inimesed tahavad kliimasoojenemise tingimustes ellu jääda, siis peavad valged inimesed segunema aafriklastega. Auditoorium aplodeeris sellele meeletult.

Hitler ju mõõtis ka kolpasid ning ajas mingeid rassiteemalisi luulusid. Aga kui praegu räägib tumedanahaline ameerika kirjanik juttu, mis on isegi Hitleri jutust kraad kangem, siis me peame seda normaalseks.”

Musta rassismi jutlustajaid on Euroopas ja Ameerikas juba meeletult palju ja nende seisukohad on suuresti täiesti võrreldavad Hitleri seisukohtadega nendele sobivas kontekstis ehk siis suunatud valge rassi represseerimisele. Sellise kuritegeliku ideoloogiaga lähevad kaasa ka eurooplased, nagu näiteks U2 laulja Bono, kes on öelnud oma tahteks, et aafriklased “võtaksid üle maailma”. Ta väitis nimelt, et Euroopa on vananemas ja aafriklased toovat sinna värsket verd.

Aafriklastel on olnud kolonialismist vabanemise järel pool sajandit aega oma Must Manner üles ehitada, ja nad pole sellega hakkama saanud, kusjuures peamiseks takistuseks on hõimusuhted – Sahara-tagune sõdib täie mõnuga ja aastakümneid. Mali, Niiger, Burkina Faso, Nigeeria, Tšaad, Lõuna-Sudaan, Kongo DV, Kesk-Aafrika Vabariik, Kamerun, Mosambiik jne – Aafrikas on ülivähe riike, kus hetkel verd ei valata, ja selles pole süüdi eurooplased. Kuigi Prantsusmaa peab seal küll maavarade nimel oma koloniaalsõdasid – aga võtkugi Macron aafriklased omale.

Rändepakti ja Euroopa Parlamendi afroresolutsiooni tagajärjed on juba ette teada – Aafrika nihkub tuhatkond kilomeetrit põhja poole, nihutades samavõrra edasi meeletu vaesuse ja hõimusõjad. Kauaks seda eurooplaste loodut ikka jätkub – seda oli näha juba Zimbabwes…