13.03.2020
Maailma ootavad ees suured muutused. Pilt on illustratiivne.
Mõnelegi impeeriumilaadsele moodustisele on hukatuslikuks saanud teda tabanud ootamatud sündmused ning rumalate valitsejate algatatud ja raha neelavad ettevõtmised, mis on ühele ajale kokku langenud.
Nii tegid Nõukogude Liidule lõpu Afganistani sõda, Tšernobõli katastroof ja Gorbatšovi kuiv seadus, millega ühele ajale jäi ka suuri kulusid nõudev nafta- ja gaasiammutamise üleviimine Bakuust ja Volga äärest Lääne-Siberisse – kõik need raha neelavad või rahast ilma jätvad üritused ja sündmused tegid suurriigi rahast lagedaks ja sundisid riigikorda muutma.
Euroopa Liidul seisab ees seesama allakäigutee. 2015. aastal alanud ja mõningate liidrite poolt üles köetud migratsioon ei andnud mitte sedavõrd töökäsi, kuivõrd tekitas suured kulud pagulaste integreerimisele, mis tegelikult osutus läbikukkunuks – rändlejad eelistasid töötamise asemel jääda Lääne sotsiaalsüsteemi selga elama, lisaks aga tuleb Euroopal panna tohutu raha turvalisuse tagamisele (ainuüksi Prantsusmaal on tänavatel 100 000 sõdurit, sandarmi ja politseinikku).
Rootsi, Saksamaa, Soome ja teised migrandisõbralikud riigid tõstavad juba aktiivselt makse, et võõraid suid toita. Migratsioonimured aga alles algavad – Kolmas maailm on kutset kuulnud ja tormab ummisjalu lihapottide juurde. Kreeka piirikriis näitab, et nüüd tuleb palju maksta selle eest, et hordid eemal hoida.
Justkui sellest vähe olnuks – keegi algatas üleöö kliimapaanika, mis Greta Thunbergi kaudu paisus sedavõrd suureks, et “päästjad” ei arvestanud enam isegi majanduste ja rahaliste võimalustega, vaid nõudsid kohest tegutsemist, saamaks 2050. aastaks kliimaneutraalseks. See amokijooks, kus töötavad lahendused suletakse ilma samaväärseid alternatiive omamata või asemele tekitatakse ülikallid variandid, oleks alles hakanud heaoluühiskonna jõukust sööma, aga siis sadas kohale koroonaviirus.
Nüüd töötavad juba täiesti reaalsed majandusi ja jõukust neelavad tegurid – haiguse tõttu ei toimi riikide ja regioonide vaheline kaubavahetus ja reisiliiklus, inimesed ei reisi, mistõttu kukub turismi- ja hotellimajandus, ettevõtlus jääb haigestumiste tõttu töökäteta, üritused ei toimu, tohutu raha läheb ravimitele ja ravile, ja nii edasi. Maailma ootab sügav majanduslangus, kuid samas on endiselt vaja päästa kliima ja migrandid.
Nii ongi Lääs, ja eriti just Euroopa Liit, iseendale tohutud jamad kaela tõmmanud. Migrandid pürivad endiselt Euroopasse, kuhu neid kutsuti, samas kui USA pani juba Trumpi võimule tulles migratsioonile pidurid; EL on enesekindlalt ja ülbelt kliimavõitluse eestvedajaks kuulutanud ja ennast sellega rahakoti kaudu kurnavalt sidunud, andes seega konkurentsieelised Ameerikale, Hiinale ja teistele maailma majandusjõududele, kes kliimahüsteeriast eemale hoiduvad; samas aga neelavad koroonaviirus ja sellega kaasnev majanduslangus kõigilt jõukust. Suurim kaotaja on Euroopa.
Koroonaviirus ilmselt taandub, kuid jätab endast maha suured majandusvaevad; migrantide tõrjumine sõltub väga palju riigipeadest, kuid erinevalt Ida-Euroopast pole Lääne-Euroopa, Brüssel ja ÜRO selleks valmis; kliimavõitluses aga tuleb ilmselt hoog maha võtta, sest see on ainus koht, kus võib raha ajutiselt kulutamata jätta.
Kogu see jama ühepajatoiduna aga võib maailma põhjalikult segi paisata ja vallandada uued arengud, ning karta (loota) on, et Euroopa Liit on kõige savisematel jalgadel koloss.
Ilmselt saab nüüd teise sisu ka avatuse mõiste. Kui rändekriisi ajal oli see vasakliberaalidele asi, millest igal pool karjuda, siis kliimahüsteeria alates jäädi vait, sest kliimameetmed piiravad kõvasti näiteks lennureisimist – nüüd aga näitas koroonaviiruse levik, et kontrollimatu avatus toob hoopiski suured probleemid kaasa.