Kultuurisõda võtab uusi pöördeid: Beethoveni muusika toetavat valgete isaste valitsemist ja suruvat maha naisi, musti ja homosid

The New York Post kirjutab, et maailm on oma hulluses astunud järgmise sammu ning lahvatanud kultuurisõjas jäi idiootidele jalgu Ludwig van Beethoven.

„Kas arvate, et mõned asjad on Lääne tsivilisatsiooni jaoks nii armastatud ja olulised, et neid ei saa tühistada? Mõtle uuesti,“ alustab väljaanne oma artiklit. „Kui midagi oleksime pidanud õppima mitu kuud kestnud “enamasti rahumeelsetest” Black Lives Matteri tänavaprotestidest, skulptuuride kukutamistest ja neist, kes soovivad summutada kõiki, kes ei nõustu vasakpoolsete narratiividega “rassismi” vastu, siis ei saa end turvaliselt tunda isegi Ludwig van Beethoven.“

Teame, et Beethoveni looming pole mitte ainult klassikalise muusika standardvarustuses, mõned tema populaarseimatest teostest on saanud ka osa popkultuurist. „Viimase 200 aasta jooksul on Beethoveni kompositsioonid olnud ka türannia vastase vabadusvõitluse sümboliteks,“ jätkab väljaanne.

„Kuid kriitikute äratamiseks on Beethoveni muusika saanud uue, tumedama tähenduse. Muusikateadlane Nate Sloan ja laulukirjutaja Charlie Harding viitavat Beethoveni 5. sümfoonia kõigele sellele, mis neile klassikalise muusika ja lääne kultuuri juures ei meeldi – seega on aeg Ludwig tühistada. Veebilehel Vox.com süüdistavad nad Beethoveni muusikat umbses elitaarses klassikalises kultuuris, mis toetab valgete isaste valitsemist ja surub maha naiste, mustanahaliste ja LGBTQ kogukonna hääled.

Lisatakse, et see pole esimene selline rünnak Beethoveni vastu. 1980. aastatel tekitas Susan McClary-nimeline muusikateadlane segadust veidra väitega, mis võrdles 9. sümfooniat impotentse vägistaja “raevuga”. Kui tõsised mõtlejad tol ajal McClary vallandasid, on selline petlik vasakpoolne mõtlemine 2020. aastal peavoolu läinud.

BLM-i meeleavaldused on inspireerinud muidki rünnakuid muusikamaailmas: näiteks New York Timesi muusikakriitik Anthony Tommasini nõudmist rassikvootidele orkestrite palkamisel, mis suurendaks mustanahaliste esinejate arvu, kuid piiraks ka aasialaste võimalusi, kes on moodsate muusikute hulgas ebaproportsionaalselt üleesindatud.