Kümne aasta tagune Climategate paljastas kliimateaduse suurimad valed, kuid maailma petmine käib sellegipoolest edasi

Maailm,
©AFP/Scanpix
Kliimaäärmuslased rühmitusest Extinction Rebellion on oma tegevusega toonud kõnepruuki väljendi “kliimafašism”.

Konservatiivne kliimaskeptik James Delingpole meenutab kümne aasta tagust nn Climategate’i ja nimetab seda kliimateaduse suurimaks skandaaliks.

Kümme aastat tagasi jõudis avalikkuseni info, et maakera inimtekkelisele soojenemisele viitavaid andmeid võidi võltsida. Climategate’i nime all tuntuks saanud skandaali püüti igati summutada ja peavoolumeedia kajastustest võis jääda mulje, nagu oleks tegemist olnud valeuudisega, mida levitab väike seltskond õelaid kliimasoojenemise eitajaid, kelle ainus eesmärk on diskrediteerida kliimateaduse õilsaid ideaale.

Sellise vale levitamine meedias on Delingpole’i sõnul väga ohtlik, seda enam, et kliimapettuse laialikandjad on olnud kõigest hoolimata äärmiselt edukad. Suurepäraseks näiteks on Greta Thunbergile osutatav imetlev meediatähelepanu. Või ökofašistliku liikumise Extinction Rebellioni kiire tõus ning avalikkuse uskumatu toetus. Või ka see, et üle kogu maailma alistuvad isegi konservatiivsed valitsused (mõningate eranditega küll) rohelisele survele.

Seda kõike hoolimata tõsiasjast, et nn teadus, millel põhinevad kliimafanaatikute hüsteerilised väited ja mille põhjal teevad poliitikud oma kalleid, ahistavaid ja kahjulikke keskkonnapoliitilisi otsuseid, on heal juhul äärmiselt kahtlane, kuid halvimal juhul täiesti petturlik.

Climategate tõi need pettused maailma silme ette. Ja just seetõttu on üha võimsamaks muutuv kliimaalarmistlik establishment pidanud nii ränka ja pikka võitlust Climategate’i summutamiseks.

Allpool on väike meenutus (mis näitab ka väga selgelt, kui meeleheitlikuks ja ühekülgses on selle teema kajastamine muutunud):

Climategate oli oluline, kuna esmakordselt toodi avalikkuse ette vettpidavad tõendid selle kohta, et end kehtestanud kliimateadlased ei olnud inimtekkelise kliimasoojenemise osas olnud päris ausad. Kuni selle hetkeni oli küll olnud üksikuid kahtlusi, kuid Climategate oli läbimurre; hetk, mil alarmistid jäid julmalt vahele.

Keegi – siiani anonüümne isik – lekitas internetti hulgaliselt Suurbritannia East Anglia ülikooli juures tegutseva kliimauuringute üksuse (CRU) – maailmas kontrollpositsioonil oleva kliimauuringute keskuse – dokumendid ja kirjavahetuse. Lõpuks ometi oli võimalik lugeda, mida rääkisid kliimamuutuste hirmunarratiivi usinalt levitavad teadlased suletud uste taga…

Dokumendid paljastasid, kuidas peeti plaane hävitada ebamugavad andmed; kuidas üritati sulgeda eesmärgile vastutöötavaid artikleid avaldavad teadusajakirjad; kuidas toimus teisitimõtlejate julm tagakiusamine; isegi seda, kuidas tehti katseid kirjutada ümber ajalugu, näiteks kustutada laialt teadaolev ja kinnitust leidnud keskaja soojaperiood.

Tõsi, Climategate ei pakkunud päris kindlaid tõendeid selle kohta, et inimtekkelise kliimasoojenemise hirmulugu on täielikult fabritseeritud. Kuid selle käigus sai kinnitust midagi, mis on pea sama oluline.

Nimelt, et hukatust kuulutav suur narratiiv kliimamuutustest, millega õpetajad hirmutavad lapsi ja poliitikud õigustavad maksude tõstmist ning suuremaid regulatsioone, ning mida omapoistest kapitalistid kasutasid oma „planeeti päästvate“ tuuleparkide jaoks toetuste saamiseks, tugineb andmetel, mis on nii väheusutavad, et kui mõni kindlustusmaakler püüaks midagi sellist teile maha müüa, siis saadaksite te ta pikemalt mõtlemata kukele.

Climategate paljastas, et nn eksperdid, keda me peaksime usaldama, ei ole tegelikult usaldusväärsed. Nad valetavad, nad petavad, neid motiveerib pigem grantide saamine ja kahtlane poliitiline aktivism kui omakasupüüdmatu huvi teadmiste vastu. Tol hetkel oli Climategate’i puhul kõige šokeerivam see, et need inimesed, kelle „ekspertteadmiste“ põhjal kulutatakse tühja miljardeid maksumaksja raha, on tegelikult kamp pettureid.

Kümme aastat pärast Climategate’i on aga kõige šokeerivam tõsiasi, et need petised pääsesid terve nahaga. Mitte kedagi ei ole saanud karistada ega noomida pettuste eest, mis oleks vähemalt pidanud jätma nad ilma oma töökohast avalikus teenistuses, aga teatud juhtudel oleks pidanud lõppema vanglakaristusega. Neid ei koheldud mitte kurjategijate, kaotajate või ebakompetentsetena, vaid nad kuulutati kättemaksuhimulise nõiajahi kangelaslikeks ohvriteks. Lurjusteks tembeldati aga kogu selle inetu afääri ainsad ausad inimesed – kliimaskeptikud.

Kõige suurema pettumuse on siiski valmistanud ajakirjanikud. Kadunud on naiivne usk, et ajakirjanikud soovivad selgitada välja tõde. 99,9% peavoolumeediast – ja isegi see on ilmselt optimistlik arvamus – on võtnud valetajate poole.

Climategate’i ajal tundus hetkeks, et kliimapetturid on korrale kutsutud, et maailma suurim teadus- (ja majandus-) pettus on paljastatud ja kliimatööstus lammutatakse enne, kui see meie vabadusi ja meie rikkust veel rohkem kahjustada jõuab. Kuid tundub, et suure raha, räpase poliitika ja hullumeelsete masside grupimõtlemise vastu ei aita mitte miski.

Allikas: Breitbart

Kommentaarid

2 commentsOn Kümne aasta tagune Climategate paljastas kliimateaduse suurimad valed, kuid maailma petmine käib sellegipoolest edasi

  • Avatar
    Jüri Eintalu

    Küsimus on suurusjärkudes, sest see, et inimtegevus kliimat mingil määral mõjutab, on niigi selge.
    Näiteks juhul, kui looduslik kliimasoojenemine tuleb niikuinii ja inimtegevus seda vältida ei saa ja see saab olema võimas soojenemine, aga kui samas inimtegevuse mõju on 100 korda väiksem – siis loomulikult on küsimus ainult selles, kes kliimakatastroofi puhul ellu jääb. Ja hätta jäävad siis need, kes ei suuda ennast kaitsta, aga kaitsevõime sõltub riigi tehnoloogilisest tasemest, järelikult pole sel juhul mõtet oma arengut ise pidurdada.
    Kui aga inimtegevus on peamine põhjus kliima soojenemisele, siis tuleb üritada lahendada lahendamatut probleemi: kuidas saavutada seda, et planeedil kõik korraga tossutamist piiraksid, et kõik korraga konventsiooniga ühineksid. Sest need, kes konventsiooniga ei ühine, saavutavad konkurentsieelise.

  • Avatar
    Jüri Eintalu

    KESKKONNAKAITSE KUI KONSERVATIIVSUS

    Keskkonnakaitse probleemid on väga tõsised ja nende probleemide ignoreerimine oleks rahvuskonservatiividegi poolt ülim rumalus.
    Keskkonnakaitset ennastki võib näha konservatiivsusena: see on katse säilitada planeedi loodust. Keskkonnakaitset võib näha ka rahvuskonservatiivsusena, kuigi mitte niivõrd kristlikuna: näiteks USA indiaanlaste võitlus naftatorude vastu, Brasiilia indiaanlaste võitlus džungli kaitseks – see on ühtlasi võitlus indiaanlaste kultuuri ja elustiili säilitamise eest.
    Paar sajandit teadus-tehnilist revolutsiooni on planeeti tundmatuseni muutnud ja katastroofid on ilmselt tulemas. Ressursside lõppemisel kõrbeb ka praegune majanduslik kord.
    Konkreetselt hüpotees, et inimtegevus põhjustab kliima soojenemist, on samuti väga usutav. Usutavat hüpoteesi oleks aga hea teaduslikult korralikumalt uurida ja põhjendada.
    Siin tuleb eristada väidet, et inimtegevus kliima soojenemist ei põhjusta, väitest, et eelmine väide pole teaduslikult tõestatud (võrdle religiooni puhul: ateism ja skeptitsism on erinevad asjad, sest esimene kahtleb, aga teine eitab).
    Kliimaskandaal on seotud teaduspettustega ja näitab seda, et teaduslikku põhjendust niigi usutavale väitele veel pole, see oli võltsitud.
    Raskeks teemaks on ka see, kas ja mida keskkonnakaitseks saab üldse ette võtta. Näiteks USA pingutused on tilk vett merre, kui Hiina oma miljardite inimestega kütab edasi.
    Roheliste liikumises on palju erinevaid voole, kõige silmatorkavamad neist ei pruugi olla need kõige mõistlikumad.
    Aga seda teemat ignoreerida ei saa.

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused