Lääne meeleavaldustel toimuval pole midagi ühist vabandamise ja andestamisega

Pildid mustanahaliste ees põlvitavatest valgetest võivad mõnele meeliülendavana tunduda, kuid väärikatele mõjuvad need tülgastavalt – nii ei heastata ühtegi ülekohut.

Kanada feministpeaminister põlvitagu kogu Kanada valgete nimel ja jutul lõpp, pole vaja iga ajupestud isendi eraldi kummardamist. Seda enam, et mustade olukorda see kuidagi ei paranda – neegri saapa suudlemisest valge naise poolt saab too madala naudingu, kuid mitte täiskõhu. Peaminister saab mustade heaks palju ära teha hoopis valitsusjuhi laua taga – aga seal on see raskem kui kaamerate valguses alandlikkust näidata.

Barack Obama oli maailma suurima riigi laialdase võimuga president – miks tema ajal ei kohaldatud seadusandlust nii, et rassiprobleemid maheneksid? Suured linnad on siiani demokraatide kontrolli all – miks seal veel rassiline ebavõrdsus laiutab?

Demokraatidel, kes praegu tänavavägivalda õhutavad, oli ja on võimalus muuta seadusandlust, algatada neegritega asustatud piirkondade eelisarendamist, anda neile raha sotsiaalsete probleemide lahendamiseks – aga selle asemel hoitakse status quo`d, mida on hea poliitilistes mängudes kasutada.

Esmaspäeval avaldasid ka USA kongressi demokraadid 8 minutit  ja 46 sekundit kestnud põlvitamisega austust George Floydile ja teistele mustanahalistele ameeriklastele, kes “on ebaõiglaselt elu kaotanud”. Seda tehti mehe nimel, kelle kohta kirjutatakse:

“Floyd oli kolinud Minneapolisse pärast vabastamist Texase vanglast, kus ta istus röövimise eest raskendavatel asjaoludel. Vahistamise ajal oli ta fentanüüli ja metamfetamiini mõju all. Ta on viis korda vangis olnud ja George Floydi profiil on kohtumenetluste järgi karjäärikurjategija oma, seotud narkootikumide müügi ja tarvitamise, erinevate kuritegude, varguste, röövimiste, samuti võõra raseda naise koju sisenemise ja relva tema kõhule näitamisega, nõudes samal ajal raha. ”

Neegrite ees põlvitajad mingu nende kogukondadesse appi, toetagu neid oma sissetulekust, sõitku Aafrikasse niisutussüsteeme rajama või lapsi õpetama, takistagu relvade eksporti Musta Aafrika riikidesse – kõik see annab käegakatsutava tulemuse. Aga valdavalt on ju tegu lumehelbekestega, kes põlvitavad viis minutit ja saavad sellega õigustuse oma tühisele eksistentsile.

Põlvitamisel ja enesealandamisel on tegelikult märksa tumedam taust. Kõigepealt on see orjalikkuse tunnus – ükski tõsine abistaja ei alusta põlvitamisest. Sellega kuulutatakse ennast süüdlaseks, karistust ja alandamist väärivaks, lisaks aga antakse väidetavale rõhutule voli enda üle.

Hiina “kultuurirevolutsiooni” ajal oli väga levinud komme, kus hungveipingid peksid “rahvavaenlasest” süü tunnistamise välja ning panid ta avalikkuse ees seda valjuhäälselt kuulutama, ennast tõpraks ja lojuseks alandama ja endale lömitavalt “rahva õiglast viha” nõudma. Kui ta oli tunnistanud, et on viimane tõbras, kes ei väärigi “rahva” kaastunnet, siis ta pekstigi surnuks ja keegi ei pidanud seda loomuvastaseks – inimene ju ise tunnistas oma roimad üles.

Sama tehti ka stalinlikus NLiidus – inimene oli vaja murda, ta iseenda poolt roimariks kuulutada, ja siis pole mitte ükski karistus ebaõiglane. Isegi revolutsioonikuritegusid teinud bolševikud, kes kaotasid Suure Juhi seljataguse, peksid peaga vastu maad ja tunnistasid ennast kontrrevolutsionäärideks, kuigi tegid samu kuritegusid, mida Juht.

Ka valgete liberaalide massiline enesealandamine kannab sama eesmärki – mida ka mustad valesti ei teeks, kõik saab mõistetud ja andestatud, sest valged on nad ju selleni viinud. Kui valgeid tabab genotsiid nagu Lõuna-Aafrika Vabariigis, siis on ka sellele põhjendus – need ju vereimejad, kolonistid!

Mustadele on Euroopas juba pikki aegu kuritegusid andestatud või silmad kinni pigistatud. Ka alljärgnevalt öeldakse, et mustanahalise üleskutse valgete tapmisele pole vastuolus “community” standarditega.

Proovigu valged liberaalid panna näiteks Rwanda hutud põlvitama tutside ees, keda nad sadade tuhandete kaupa matšeetedega surnuks raiusid – vaevalt et mustad seda teevad.

Vabandamine, mis läheb sujuvalt üle enesealandamiseks ja lõpeb ikkagi ristilöömisega, on marksistide käest juba ka liberaalide arsenali jõudnud. Miks nõuavad sotsid ja reformierakondlased kogu aeg ministritelt ja teistelt poliitikutelt vabandamist, kuigi nad teavad, et see pole enamasti siiras?

Sest liberaalid naudivad teiste enesealandamist, neile ongi vaja seda madalat rahuldust, kui keegi nende käsu peale vingerdab. Meenub Urmas Reinsalu mahavõtmine väidetava naiste solvamise eest, kus fuuriatest sotsitarid pidid valitsuse kooshoidmise nimel tema allesjätmise heaks kiitma – neid nägusid küll, kes naudingust ilma jäeti.

Põlvitamine jäägu orjadele – need, kes vabandamist tõsiselt võtavad, aitavad rõhutut reaalselt elu muutva abiga.