21.01.2022
On juba jaanuari lõpp, seega tuleb lähitulevikus vaadata tähelepanelikult jalgade ette, sest lume alt sulab välja küll igasuguseid asju, hullemal juhul on see kogunisti Kiviräha raamat „Kevad ja kaka“.
Soomes aga avati Turku bioloogiamuuseumis näitus „Kappas, kakkaa!“, kus on esindatud mitukümmend fekaalide näidist, putukate väljaheidetest karu kringliteni välja. Osa hinnalisi eksponaate on võetud muuseumi kogudest, osa kogutud looduses spetsiaalselt näituse tarbeks, aga näiteks karu „kingitus“ on laenatud Oulu zooloogiamuuseumilt. Kusjuures neid asju analüüsitakse DNA-ni välja, mis lubab näiteks Eestis kaitse all oleva lendorava kaka järgi tuvastada, mis puuliigil antud isend pesitseb. Ja susi „autogrammi“ alusel teha kogunisti kindlaks, mis suhted valitsevad antud hundikarjas.
Tavaliselt hoitakse neid eksponaate külmkappides. Nagu ütles YLE-le Turku biomuuseumi teadur Siiri Jakkala, on olemas sellised liblikaliigid, kes võiksid enda kohta öelda, kui parafraseerida Siiri Sisaskit: „Ja ma ei kaka ja ei söö“. Tegelikult teises järjestuses: nad ei söö, elades vastsena kogutud energiasäästude arvelt. Ja seega ei kaka, nagu märkis kahetsusega soome teadur, vabandades muuseumi eest, et miks see eksponaat tema väljapanekust puudub.
Siiri Jakkala ütles ka midagi sellist, mis võib kurvastada nii meie taimetoitlasi-veganeid kui ka nendega lävivaid inimesi. Esiteks võib neid tuvastada väljaheidede kuju järgi, seega on nad teatud olukordades paljastatavad – näiteks kui teevad midagi kurja või lähevad luurele. „Taimetoitlaste kakad meenutavad herneterasid. Need loomad söövad ja kakavad lakkamatult. Ja mõned – näiteks jänesed – söövad oma pabulaid mitu korda, ehk lasevad korduvkasutusse,“ selgitab teadlane Siiri Jakkala.
Kõik need mõtted jäävadki nüüd meid saatma iga kord, kui siinmail tehakse veganipropagandat. Et muidu toredad ja tervislikult toituvad inimesed, aga see toidu taaskasutus ja ringluse lakkamatus teevad nende suhtes mõnevõrra ettevaatlikuks…
Ivan Makarov