03.09.2019
Nii võitlevad vasakliberaalid oma poliitiliste vastastega.
Poliitikas ja meedias on üks peamiseid relvi oponentide halvustamine ning seda kasutavad eriti agaralt vasakliberaalid.
Tavaline on see, et vastase populaarsuse kasvu taga nähakse mingeid tõrjutud, esindamata ja allakäinud inimesi, sageli lausa heidikuid, keda “populistidel” on õnnestunud ära petta, heidutada, hirmutada ja eksitusse viia. “Omade” edu taga nähakse aga tarku ja haritud, jõukaid ja aktiivseid inimesi, kes teavad täpselt, mida teevad, ja on teinud õigeid valikuid.
Osaliselt on ehk õige see, et mõnikord õnnestub poliitilistel jõududel kaasata neid ühiskonnakihte, kes on kuidagi kõrvale jäänud – aga kunagi ei tohiks neid halvustada, nimetades neid harimatuteks, vaesteks, ebateadlikeks ja rumalateks. Eestis aga rõhutatakse seda enamikus populaarsusuuringutes ning massiliselt meedias.
Seda näitavad ka hinnangud AfD edule Saksamaal. Õigus on ehk neil, kes väidavad, et immigratsioonivastane erakond tõmbas endaga kaasa riigi arengutest kõrvale jäänud inimesi. Kogu Saksamaa ühiskond on siiani karjunud “Welcome, refugees!”, kuid igas ühiskonnas on küllaga neid, kes ei soovi võõraid.
Saksamaal on need jõud olnud riikliku poliitika poolt maha surutud, kuid tänu AfD-le (ja Chemnitzile) on nad nüüd väljundi leidnud. Paraku jätkab meedia nende kujutamist väga halvamaigulise, vägivaldse ja ohtliku, paremal juhul mahajäänud seltskonnana.
Postimees kirjutab: “Poliitikavaatlejate hinnangul näitab AfD edu, et tavakodanikud tunnevad ennast tõrjutuna. Eriti just riigi lääneosast tüki vaesemal Ida-Saksamaal. “On laialtlevinud arusaam, et inimene on jäetud üksi, et teda toetav taristu on olematuks kärbitud. Ka see tugevdab taolist poliitilist rahulolematust,” ütles Halle Ülikooli poliitikaprofessor Everhard Holtmann.”
Ida-Saksamaa on kahtlemata lääneosast vaesem, kuid keegi politoloogidest ei taha näha seda, et idasakslased on poliitiliselt ka läbinägelikumad – neid ei kammitse poliitkorrektsus ja nad näevad protsesse selgemalt.
Hea näite tõi üks Saksamaal elav Vene opositsiooniline ajakirjanik Ida-Ukraina sündmuste ajal: idasakslased uskusid täielikult, et Putin valetab, väites, et Donbassis pole Vene vägesid ja et Malaisia reisilennuki allalaskmisega polevat neil pistmist – “ossid” teavad sotsialismi tausta. “Vessid” seevastu aga uskusid Putinit – “Suurriigi president ei saa valetada!”, väitsid nad.
Väga levinud on väide, et “halvad jõud” kasutavat ära inimeste hirme ja kõhklusi. Dresdeni tehnikaülikooli vasakpoolne professor Michael Koss nii AfD puhul väidabki. Tüüpiline liberaalide võte – näidata, et hirmudel pole alust, kuid oponendid sellele rõhuvadki – kuigi Koss ütleb ka seda, et inimesed tunnevad hirmu töökohtade pärast.
Koss nimetab “parempoolseks retoorikaks” ja “ksenofoobseks kaardiks” sisserändajate teema puudutamist – justkui see polekski Saksamaal probleem. Lisaks ähvardab ta AfD-le hääli andvate inimeste puhul võimalusega, et saamata poliitilist väljundit, haaravad nood relvad. See aga on juba räige vastaste demoniseerimine.
Postimees koos tibireporter Bretty Sarapuuga ongi ilmselt “ekspertideks” võtnud vasakliberaalsed professorid – Sarapuu otsis ju AfD pooldajaidki joomakohtadest.
Saksamaal toimuva kajastamine on hea näide sellest, kuidas poliitilisi vastaseid demoniseeritakse – samm sammult, tükk tükilt kujundatakse oma tuleviku pärast mures olevatest inimestest löömamehed, kellelt võib mida iganes oodata. Eestis kasutatakse seda vahendit EKRE puhul.