Liberaalne demokraatia sobib ainult Lääne-Euroopasse. Kui sinnagi

Läänelik demokraatia sobib reaalsuses ainult kristliku taustaga läänelikku ruumi (nn liberaalne demokraatia isegi seal mitte igasse kohta), enamikus Kolmanda maailma riikidest on tegemist demokraatia paroodiaga.

Aafrika Liit (AL) teatas neljapäeval, et soovib 18 kuu jooksul näha demokraatiale üleminekut Tšaadis, kus sõjaväehunta võttis aprillis võimu pärast riigipea Idriss Deby Itno surma, vahendab AFP.

Tšaad on riik, kus on sõditud juba aastakümneid, seda nii kodusõjana kui ka konfliktides Sudaani ja Liibüaga. On lootusetu uskuda, et selles riigis kehtestataks demokraatia sellises mõistes, nagu seda teab Euroopa.

Enamikus Aafrika riikides, kus toimuvad valimised, kas siis parlamendi või riigipea väljaselgitamiseks, puhkevad pärast valimistulemuste väljakuulutamist kohe kokkupõrked, sest vastaskandidaadid ei jää oma kaotusega kunagi rahule.

Võimuolevad riigipead aga üritavad oma valitsemisperioodi võimalikult pikaks venitada, kasutades võimusüsteemi ära valimistulemuste võltsimiseks, mis kutsub esile rahutused ja vägivalla. Paljud presidendid on võimul 2-5 ametiaega, kuni lõpuks nad kukutatakse.

Läänelik demokraatia sobib ehk Läände, kuid mitte maadesse, kus on tugevad patriarhaalsed traditsioonid ja riigipeaks valitakse “isake”, nagu Türkmenistanis ja mitmetes teistes Lähis- ja Kesk-Ida maades, parlament aga koosneb sageli hõimujuhtidest ja teistest “auväärsetest”. Kui sinna eksportida meile tuntud demokraatiavorm, lõpeb see kaosega, nagu Iraagis.

“Araabia kevadet” peetakse näiteks progressiivseks nähtuseks, tegelikult aga külvas see suuresti sisse veetud algatus Aasias ja Aafrikas asuvatesse maadesse kõvasti ebastabiilsust koos kodusõdadega (nagu Süürias) või majandusliku allakäiguga (nagu suuresti turismi kaotanud Egiptuses).

Kolmanda maailma riigid võtavad küll üle Lääne demokraatia elemente, kuid tüüpilist Lääne-Euroopas valitsevat pseudoliberaalset demokraatiat nad välja ei kannata, seda aga just kõige rohkem sinna eksporditakse. Tagajärjeks on see, et Lääne demokraatia diskrediteerib ennast täielikult, eriti kui seal hakatakse juurutama nn “euroopalikke väärtusi” koos teatud perverssustega.

Aasia ja Aafrika riikide ühiskonnad on enamasti väga tugevate traditsioonidega, eriti islamimaad, samas on Aafrikas ohtralt kaost, alates hõimusuhetest ja lõpetades ekstensiivse majandamisega, ning lääneliku demokraatiat sinna üle kandes lõpeb üldjuhul kõik kaose ja konfliktidega.

Lääne-Euroopa “liberaalne” demokraatia ei sobi täielikult ka Ida-Euroopasse, eriti Balkanile, samuti ka Venemaale ja Valgevenesse. Eriti veel seetõttu, et klassikalist liberalismi on Läänes vähe, peamiselt on tegu neomarksismist nakatunud pseudoliberalismiga.

Nii et kui räägitakse Lääne demokraatia juurutamisest kusagile väljapoole USA-d või Lääne-Euroopat, tasub meelde tuletada ütlust, et USA valgepea-merikotkas lendab alati demokraatia viima sinna, kus on naftat ja maagaasi leitud.

Eestil aga tasub endale selgeks teha, et meie kaitseväelased ei kaitse Malis mingit demokraatiat, seda pole selles siseheitlustes vaevlevas riigis kunagi olnud.