Hiljuti avaldas Postimees suure loo terrorismist, mis hoolimata tõdemusest, et kõige suuremat peavalu valmistavad džihadistid, jäi lahjaks, sest polnud islamiterrorismi esiletõstmist.
Nimelt on islamiäärmuslus kõige ohtlikum seetõttu, et ta baseerub usufanatismil ja ainsa terroristliku ideoloogiana soosib enesetaputerrorismi.
Marksistlikud geriljad, separatistlikud võitlejad, paremäärmuslikud vägivallatsejad, vasakpoolsed kõrilõikajad – kõik nad on ehk nõus oma maailmavaate eest lahingus langema, kuid soovivad siiski ellu jääda – ainult islamifanaatikud lasevad ennast õhku rahvahulkade keskel, minnes teadlikult surema. (Tõsi, seda on teinud ka Sri Lanka hindudest Tamili Tiigrid).
See tähendab, et mistahes teised terroristid teevad sõjalise operatsiooni, soovitatavalt vastaspoole jõustruktuuride vastu, sest see annab aktsioonile poliitilist mõju, kuid täideviijad eelistavad ise supist terve nahaga välja tulla ja elu edasi nautida. Nemad üldjuhul ei vali tapaobjektideks ka naisi ja lapsi.
Islamiterroristi ei peata miski – teda juhib viha uskumatute vastu (kelle hulgas on ka mittemoslemite naised-lapsed, ja ka moslemid – küll jumal omad ära tunneb) ning ta usub, et kui “vägitükk” saab tehtud, on Allahile meelepärase tapatöö eest paradiisiväravad järgmisel hetkel pärani lahti ja kohe tema ees. Ta läheb surma igavese elu eest ega hooli, et lisaks temale lendavad tükkideks arvukad lähedalolijad – vastupidi, seda ongi õnnistuseks vaja!
Islamiäärmuslased teeb ohtlikuks see, et nende enesetaputerrorismi toimumine on valitud Lääne nõrkade kohtade järgi. Al-Qaedas oli juhtkohtadel päris palju Läänes hariduse saanud ja sealsete oludega tuttavaid inimesi, kes teadsid, et arenenud kristlikku maailma saab kõige valusamalt haavata kõige nõrgemaid eriti veriselt tappes.
Lääne liberaalsed väärtused on väga elukesksed, vägivallatud, ateistlikud (ei usuta elu pärast surma ja seetõttu hoitakse praegust elu) ning samas võitlusvõimetult allaheitlikud – tapatalgud löövad jalad kohe alt ja sunnivad ühiskonna paaniliselt terroristidele järele andma. Seda enam, et ühiskond tervikuna aktiivselt terrorismi vastu ei lähe, see jäetakse jõustruktuuride hoolde.
Kui Charlie Hebdo rünnaku järel sammusid Pariisi tänavatel riigijuhtide juhtimisel sajad tuhanded, siis Bataclani järel oli asi juba vaiksem ja Brüsseli terrorirünnakute järgne miiting “Meid ei hirmuta” isegi keelustati algselt, toimus aga hiljem väga väikesena. Lääne meedia ei taha aga siiani rääkida sellest, et Charlie Hebdo avaldas pärast rünnakuid veel vaid ühe karikatuuri prohvet Muhamedist ja lõpetas siis – uus toimetaja väitis, et leht olevat oma eesmärgi saavutanud, aga tegelikult saavutasid selle sajaprotsendiliselt pühasõdalased, sulgedes meedia suu. Lääne ajakirjandus võitleb nüüd juba islamofoobia vastu.
Postimehe artiklis vaadati kõiki terrorismiilminguid võrdselt, keskendudes paremäärmuslusele. Euroopas on paraku väga aktiivsed ka kõikvõimalikud vasakäärmuslased ning kõige ohtlikumad on mõistagi ebatraditsioonilised džihadistid, kes tapavad oma elust hoolimata igas kohas, igast asendist ja igatühte.
Toetus immigratsioonile, poliitkorrektsus ja ka hirm islami ees sunnivad Läänt islamismiohtu pisendama. Selle asemel rünnatakse neid, kes sellest ohust räägivad – Marine Le Pen võeti vastutusele fotode eest, mida ta levitas, et näidata islamivõitlejate veriseid tegusid – vasakliberaalne Lääs keeras selle terrorismi propageerimiseks. Iga hinna eest üritatakse tõestada, et on olemas mõõdukas islam ja äärmuslus on erand – kuigi tegelikult on asjalood pigem vastupidi. Täielikult vaikitakse maha ka see, et peamised islamistide rünnakud on suunatud kristluse ja kristlaste vastu.
Lõpetuseks lugu Sri Lankast – nimelt teatas sealne valitsus, et kirikutes polevatki tapatalguid korraldanud islamistid, vaid narkoparunid, kelle äri võimulolijad takistavat ja kes tahtvat seetõttu jõulist survet avaldada. Tegelikult varjab valitsus sellise väitega fakti, et nad magasid sellise verise rünnaku maha ja soovib nüüd seda oma positiivse ettevõtmise ehk narkovastasuse taha varjata.
Sri Lankas on võimul budistidest singalid, kes mõne aasta eest surusid maha hinduistidest tamilite aastakümnete pikkuse iseseisvusvõitluse saare põhjaosas – ja seda nii põhjalikult, et Jaffna poolsaarel hävitati kogu liikumine viimse inimeseni. Sellist sõjalist lahendust, kus vastaspool hävitatakse täielikult, ei kohta tänases maailmas eriti sageli.
Islamiäärmusluse teeb aga ohtlikuks usuline taust – mõttetargad on öelnud, et enamik sõdu lõpeb siis, kui sõdimine pole enam majanduslikult kasulik, ususõjad aga lõpevad viimase “uskumatu” surmaga.