11.06.2020
Ameerika meedia otsustas, et vabariiklasest senaatoril Tom Cottonil pole õigust oma arvamust ajakirjanduses edastada.
Rassiprotestid on asunud harvendama USA tippajakirjanike ridu, sest leitakse, et paljud neist ei ole piisavalt rassismivastased. Sageli on nende minemapeksjateks mustanahalised kolleegid.
Nii sai ajalehe Philadelphia Inquirer peatoimetajale saatuslikus arvamislugu “Ka hooned loevad” (“Buildings Matter, Too”), milles tunti muret mitte mustade elude, vaid märatsemistes põlevate ja purustatavate hoonete pärast.
Paljud ajakirjanikud on sunnitud lahkuma väite pärast oma lugudes, et “kõik elud loevad”. Mõnel on tulnud minna kümne aasta taguse poseerimispildi pärast, kus nad on ennast tõmmumaks teinud.
New York Timesi arvamustoimetaja James Bennet sai sule sappa vabariiklasest senaator Tom Cottoni arvamusloo “Saatke väed kohale” avaldamise pärast. Leht algul kaitses avaldamist, kuid muutis siis arvamust ja teatas, et see lugu “ei vasta NYT standarditele.”
Paljud kriitikud tunnevad muret selle pärast, et suurtest ajalehtedest kaob arvamuste paljusus ning need orienteeruvad ühele poolele, hetkel siis rassismivastastele, mis tähendab neutraalsuse ja objektiivsuse kadumist.
Suureks probleemiks ongi toimetuste-sisene konflikt – osa ajakirjanikest leiab, et lähtuma peaks kajastuste neutraalsusest ja arvamuste paljususest, teised aga nõuavad, et väljaanded võtaks “selge moraalse positsiooni”.
Nii on toimetused hädas vahistatute kautsjonit ära maksvate ja protestidel osalevate ajakirjanike, samuti selge suunitlusega mustanahaliste reporteritega, kelle objektiivsus jääb selgelt kahtluse alla. Lääne meediaruumis näib siiski ülekaalu saavat see, et ajakirjanikud võivad pooli valida, mis aga võib ajakirjandusest teha makulatuurivabriku, sest objektiivsust sel juhul enam ei tule, ühe poole hääl kajab üle.
Eesti meedia on juba ammu samasuguste probleemide küüsis, sest ka siinmail on paljud ajakirjanikud väärtuspoole, tavaliselt “euroopalike” poole valinud.
Kui rääkida ajakirjanikutöö neutraalsuse vajadusest, siis võiks meenutada lugu, kuidas tuntud Moskva teleajakirjanikud läksid Donbassi ja poseerisid rindejoonel, tulistades separatistide kuulipildujast Ukraina positsioonide suunas – selline toiming, mida näidati otse-eetris, võtab ajakirjanikelt kohe pressipuutumatuse ja teeb neist õigustatult sihtmärgid.
Siinkohal saabki küsida – kui selgelt poole valinud ajakirjanik läheb tulisesse punkti ja ta tuntakse seal ära kui vastaspoole ruupor, siis kas tasub imestada, kui ta lihtsalt maha lüüakse? Ta ju määratles ise oma vaenlased ja sõbrad ära ning vaenlane teadagi…
Praegu toimuva eesmärk on üks – vasakliberaalid tahavad massimeedia lõplikult enda kontrolli alla saada, ja sama teha ka sotsiaalmeediaga, töö selle kallal käib.