Poliitikud armastavad rääkida “puhtast poliitikast”, mida tavaliselt nemad ise ajavat, kuid tegelikult paljastub võlts jutt kiiresti.
Sellise sõnade ja tegude lahkujooksmise heaks näiteks on BNS-i uudis India raketikatsetusest.
India hävitas kolmapäeval raketilöögiga Maa-lähedasel orbiidil tiirelnud satelliidi katsetusel, mis asetab riigi kosmose vallas “kõrgliigasse”, teatas peaminister Narendra Modi. “See on India jaoks uhke hetk,” lisas ta. Indiast sai USA, Venemaa ja Hiina järel neljas riik, kes on midagi sellist teinud.
Huvitavaks aga läheb edasine: “Modi sõnul oli raketilöök rahumeelne ning selle eesmärk ei olnud “sõjaõhkkonna tekitamine”. Peaminister lisas, et see ei olnud suunatud ühegi riigi vastu.”
Tegelik taust aga on vastupidine: 14. veebruaril sai terroriorganisatsiooni Jaish-e-Mohammedi (JeM) enesetapurünnakus India Kashmiri aladel surma vähemalt 40 sõdurit. Ohvrite eest maksis India kätte, ent tungis selleks Pakistani territooriumile, et anda JeMi laagrile õhulöök, rikkudes sel eesmärgil vaidlusalust piiri esimest korda pärast 1971. aastat.
Oma vastuse andis Pakistan kohe, tulistades alla India hävituslennuki MiG-21, mille piloot võeti kinni, ent vabastati ja toimetati hea tahte märgina kodumaale tagasi. 3. märtsil aga läks kahe riigi piiril suurtükiduelliks, milles sai surma mitu tsiviilisikut. (Delfi).
Kõige selle taustal omandab India peaministri jutt, et neljanda riigina maailmas tehtud raketilöök satelliidi pihta polnud suunatud kellegi vastu, kohe kahekeelse varjundi – seda enam, et India ja Pakistani on pärast iseseisvumist territoriaalsete vaidluste tõttu maha pidanud mitu sõda ja mõlemad kuuluvad väidetavalt tuumariikide perre. Väide, et satelliidi allakoksamine ei peaks Pakistani kohe kuidagi puudutama, on läbinähtavalt küüniline, sest tegelikult peegeldab see kahe riigi ägenevat vastasseisu tuumarelva ja selle kandjate väljatöötamises. Sõna “hävitamine” pole kunagi rahumeelse alatooniga, räägitagu siis satelliidist või Verhofstadti kombel rahvusriikidest.
Selline ongi maailma poliitika, jutustagu seda siis Narendra Modi, Emmanuel Macron, Jean-Claude Jucker, Angela Merkel, Vladimir Putin või Kaja Kallas – vale immitseb ilusatest sõnadest kohe välja. Seetõttu ei maksa vähimalgi määral uskuda jutte kohustustevabast rändepaktist, liikmesriike austavast Euroopa Komisjonist, rahva tahte vastasest ja lammutavast Brexitist ega muust propagandistlikust jurast. Narendra Modile on see edukas katsetus tähtis ka eelseisvate valimiste tõttu.
ÜRO otsused ei väljenda ilmselt kunagi kõikide riikide huve, sest seal on oma otsustav positsioon Julgeolekunõukogu alalistel liikmetel, kes saavad otsuseid vetostada; ÜRO ametnikkond on juba aastakümneid Kolmanda maailma komplekteeritud ning rändepakti-sugused otsused sünnivad nende dikteerimisel ja Euroopa-Ameerika vasakliberaalide toel. Ka Euroopa Liit väljendab peamiselt suurte liikmesriikide Prantsusmaa ja Saksamaa huve, mille näiteks on kasvõi erinevad põllumajandustoetuste määrad vanade ja uute liikmesmaade vahel esimesete kasuks. Miski ei toimu maailmas lihtsalt headuse nimel, igal asjal on kellegi huvid taga.
Üks satelliit hävitati otsetabamusega ülemaailmse rahu ja õitsengu nimel…