10.01.2021
Neil meestel oli kaheksa aastat aega “strukturaalse rassismiga” tegeleda ja nad ei suutnud midagi ära teha.
Kui keegi maailmas loodab, et USA uus president Joe Biden teeb midagi Ameerika heaks ära, siis matku lootus maha – see mees oli asepresident koos riigi esimese mustanahalise presidendi Barack Obamaga tervelt kaheksa aastat ega teinud siis midagi ära nn strukturaalse rassismi väljajuurimiseks.
Obama ja Biden ei valitsenud mitte ühte presidentuuri, vaid kaks, 2008-2012 ja 2012-2016, kaheksa aastat. Miks siis puhkesid Black Lives Matteri rahutused 2020. aastal, kui Obama-Biden tandem pidanuks olema nende põhjused kaheksa aastaga välja juurinud?
Vastus on see, et ega nad püüdnudki ja kui, siis ainult kosmeetiliselt. Nendegi ajal toimusid ju suured rahutused Missouris Fergusonis ja mitmed väiksemad.
Mustanahaline president Obama ja tema valge marksistist sõber Biden ei teinud ise midagi rassilise võrdsuse heaks, mis tõestab, et BLM-i vägivald 2020. aasta suvel oli mõeldud Trumpi kukutamise osana – ei häirinud seegi, et võitluse maskotiks sai rasedat naist kõhtu sihtinud kurjategija George Floyd.
Mis saab edasi? Mitte midagi ei saa, vähemalt mitte lihtsate mustanahaliste jaoks. Võimueliiti tuuakse musti juurde, kes korrumpeeruvad täpselt samamoodi kui valged ja teised rassid, aafrika päritolu vähemus aga täidab endiselt vanglaid ja lahendab probleeme tänavatel relvadega, närvis politseinikud aga avavad üha sagedamini tule. Kui see on siiani nii olnud, siis miks peaks see muutuma?
India-Jamaika päritolu asepresident Kamala Harris ei muuda samuti midagi, sest ta on äärmuslik vasakideoloog – mistahes normaalse võrdsuse saavutamiseks mistahes alal peab inimene probleeme vaatama nende tekke kaudu ja parandama vead ainult antud ruumis. Ideoloogilised võrdõiguslased aga otsivad süüdlasi, leides süüdistusteks ja karistamiseks mingi suurema ühiskonnagrupi, keda käsitletakse eranditult kõiki süüdlastena ja keda saab pikalt võitluse nimel represseerida – praegu on Ameerika hädades süüdlasteks tehtud valged meessoost ameeriklased.
Sellised eliidi piires tehtavad võrdsustamised ei vii millegi muutva ja püsivani, vaid loovad ühe vähemuse piires priviligeeritud grupi. Hiljuti kohustas Saksamaa iga börsifirma juhatusse vähemalt ühe naise määrama. Mida see miljonite naiste jaoks muudab, kes kodus sente veeretavad ja lapsi kantseldavad – heapalgaliseks õnnelikuks saab üks lastetu karjäärinaine, kes võib küll naisi rohkem tööle võtta, aga ta ei tea midagi lapsi kasvatavate lihtnaiste muredest.
Ameerikas tekib lihtsalt uus näilisus, et umbes 160 aastat pärast orjanduse kaotamist on mustade jaoks midagi muutunud. Biden ja Harris aga hakkavad lõivu maksma neid võimule aidanud liikumisele Black Lives Matter, kes on juba annetustena püstirikkaks saanud ja samas võimupaarilt juba võimu jagamist nõudnud. Marksistlik BLM aga ei ole vähemalgi määral demokraatliku ühiskonna osa.
Ameerika vajub üha suuremasse mudaauku just Bideni-Harrise aegadel ja seda seetõttu, et nende tegevus on olnud ja on destruktiivne.
Mis aga ühendab USA demokraatlikku parteid ja Eesti Reformierakonda? Ka RE oli võimul 17 aasta, ei teinud sel ajal eesti keele kaitseks mitte midagi, vaid asus seda tegema alles opositsioonis oleku neljandal aastal ja sedagi vaid näitamaks, et ta midagi teeb.