Martin Schulz – raamatukaupmehest punane kurat Saksamaa juhiks?

Maailm,
- Updated

Uurime, mis mees on Martin Schulz, kes pürib usinalt Saksamaa uueks liidriks ning edestab arvamusküsitlustes isegi Mutti Merkelit. Arutleme sellegi üle, kas Schulzi valimine võiks Saksamaa tarbeks ka midagi head kaasa tuua?

Autobiograafilisi fakte

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Martin Schulz sündis 1955 a-l Hehlrathis Lääne-Reinimaal Hollandi ja Belgia piiri läheduses. Ta isa oli ametilt politseinik (sotsiaaldemokraat) ja ema katoliiklanna (tegeles aktiivselt kohalikus CDU organisatsioonis). Schulz õppis kohalikus algkoolis 1962-66, edasi 9 aasta jooksul Broich’i (nüüd Würselen) linnakese Pühavaimu privaatses rooma-katoliku koolis, mida juhtisid Püha Vaimu Isad (Holy Ghost Fathers- or Spiritans).Teismeliseeas oli ta vahetusõpilaseks Prantsusmaal.

Peale kooli lõpetamist toimus noore jumalasulase mõttemaailmas ootamatu pööre: 1974 a-l võttis ta suuna poliitikale, täpsemalt sotsiaaldemokraatiale ning liitus noorsotsialistidega. 1975 a. alustas tööd raamatumüüjana. 1982 a-l avas Würselenis oma raamatukaupluse. 1984.a.-l valiti ta Würseleni Munitsipaalnõukokku. 1987 a-l sai M. Schulz’ist Würseleni linnapea.

1994.a. valiti ta Euroopa Parlamenti. 2000 – 2004 oli SDP grupi juht Euroopa Parlamendis, 2004-2012 Sotsialistide ja Demokraatide Progressiivse Alliansi juht; 2012-2017 Euroopa Parlamendi president (ametiaeg lõppes 17.01.17)

2012 sai Nobeli rahupreemia (koos Euroopa Komisjoni presidendi J. M. Barroso ja Euroopa Nõukogu presidendi H. van Rompuy’ga). Üldse on mees saanud ligi 10 rahvusvahelist autasu ja aunimetust. Sealhulgas on ta Vene Föderatsiooni Kaliningradi Ülikooli audoktor 2009; samuti Iisraeli Heebrea Ülikooli (Jeruusalemmas) audoktor 2014 ning pälvinud aastal 2015 maineka Karl Suure auhinna.

Isiklik heaolu ja lemmikraamat

262 000 eurot aastas teeniv Europarlamendi boss kasutas 2 limusiini, 2 autojuhi ja 35 abi teeneid, mille kulud kattis EL maksumaksja. EL parlamendi juhti süüdistatigi liigses raharaiskamises. Saadikud ütlesid, et sotsialistist poliitik, kes on kutsunud EL liikmesriike üles suurematele rahalistele sissemaksetele EL kulude katmiseks, annab ise halba eeskuju.

M. Schulz’i on süüdistatud poliitilises ringkäenduses, kuna ta andis oma kantselei personalile tippametikohad EL parlamendi administratsioonis. Tema suurekspaisunud kantselei töötajate hulgas oli 1 kõneisik, 5 pressiteenistuse töötajat, 2 päevakava assistenti ja kõnekirjutaja. Tema heaks töötasid ka kaks sabakuubedes uksehoidjat, kes tervitasid külalisi ja täitsid muid kohustusi. Parlamendi rahanduse kontrolli komitee aastaülevaade „märgib murega, et EL Parlamendi presidendi kantselei töötajate suur arv on äärmiselt küsitav. See on parlamendisisese rahandusliku vastutuse ja kulude kokkuhoiu mõttes halb näide.“

Poliitik, kelle abikaasa on aednik ja kujundusarhitekt, muutus oma nooruses alkohoolikuks (NB! sama probleem Junckeriga) ja kaotas töö raamatumüüjana pärast põlvevigastust. Viimane lõpetas ka tema unistuse sportlasekarjäärist. Kahe lapse isa Schulz nimetab oma hobidena jalgpalli, lugemist ja ajalugu. Ta on briti marksistist ajaloolase Eric Hobsbawmi suur fänn. M. Schulzi lemmikraamat on Eric Hobsbawmi „The Age of Extremes („Äärmuste ajastu“). Selle raamatu autor õigustab  oma teoses paraku miljonite inimeste tapmist J. Stalini poolt. Schulz on öelnud, et Eric Hobsbawm on eriliste omadustega mees: „Tema raamatud on suuresti inspireerinud ja mõjutanud minu poliitilisi ning ajaloolisi mõtteid ja vaateid.“

Poliitilisi vaateid

M. Schulz on tugev võitleja Euroopa ühinemise eest ja talle on antud isegi sellekohane hellitusnimi MEGA „Make Europa Great Again“ (parafraseerides Trumpi). Ta on nimetanud oma eesmärgiks tugevat Euroopa Liitu, Euroopa Komisjoni ja Parlamendi kontrolli all. Sageli on Schulz väljendanud mõtet, et tugev EL on parim tee kaitsta Euroopat 20. saj. „deemonite“: rassismi, ksenofoobia ja anti-semitismi eest. Schulz oli 2016 novembris vastu võetud Digitaalsete Põhiõiguste Harta üks põhiinitsiaatoritest. Ta toetab ka EL ühist kaitsepoliitikat ja mõtet rajada Brüsselisse peakorter EL tsiviil – ja sõjaliste missioonide juhtimiseks.

Schulz on tuline tugeva EL föderalismi pooldaja. Tegelikult on see üsnagi karm poliitiline ideoloogia, mille eesmärgiks on rahvusriikide ja rahvusliku demokraatia hävitamine ühinemise hinnaga. Selle kreedo võiks kokku võtta, et EL on rahul, et miljonid Euroopa (eriti Ida-Euroopa) inimesed elavad vaesuses ja töötuna, kuid üleliidulised projektid tuleb igal juhul ellu viia.

Välispoliitikas on Schulz väitnud, et D. Trump on probleem kogu maailmale ning tema arust on Trumpi fenomen seotud „paremäärmusliku populismi“ tõusuga Euroopas: „Trump on vastutustundetu mees, kes praalib asjadega, millest ta aru ei saa.“ Kurss Venemaa suhtes on olnud pigem kriitiline. 2015.a. Ukraina kriisi haripunktis , katkestas ta Venemaa ja EL parlamentidevahelise komitee töö. See komitee kohtus mitu korda aastas, et tugevdada parlamentide-vahelisi sidemeid . Kui Venemaa keelas kahe EL poliitiku sissepääsu Venemaale (B. Nemtsovi matustele minekuks), kritiseeris M. Schulz keeldu kui suurt trotsi Euroopa-Venemaa suhetes ja demokraatlike institutsioonide töös. Ta pooldab Iisraeli ja on öelnud: „ Minu jaoks eksisteerib uus Saksamaa vaid selleks, et tagada Iisraeli riigi ja juudi inimeste eksistentsi.“

M. Schulz tahab muuta Saksa valimisseadust, et anda põgenikele õigust hääletada Saksa valimistel. Ta on hoiatanud Saksamaa lagunemise eest, mis oleks eelduseks kodusõja tekkele. Pooldab ka massimigratsiooni, sest on öelnud: „Mida toovad põgenikud Euroopasse, on enam väärt kui kuld“

Schulz kui Saksamaa võimalik kantsler?

Kuidas on 21. saj. alguse Euroopas võimalik, et sisuliselt kohaliku tasandi pealtnäha täiesti tähelepandamatu isik (alkoholiprobleemiga raamatumüüja) on Euroopas võimeline oma poliitilist karjääri nii edukalt üles ehitama? Ons tegu tõejärgse ühiskonna kapriisi või pigem ettemääratusega?

Isikuomadustelt on Schulz  pigem „tuulenuusutaja“ ehk usub ja kiidab tagant kõike peavoolulist ning võimulolevat. Ta on üle keskmise taseme kõneosavusega, kuid vaadetelt pesueht populist selle sõna kõige laiemas tähenduses. Tal on olemas teatud võime teisi oma ideedele allutada. Ka näib ta valdavat oskust olla õigel ajal õiges kohas ja käituda „õigesti“. Keerukam on aga küsimus, kas ta juhib oma teguviise ise või saab kuskilt mujalt selleks „vastavaid korraldusi“? Kas teda juhib mingi tundmatu jõud või kellegi nähtamatu käsi?

Imestust äratab näiteks Nobeli preemia komitee valik anda 2012 a-l auhind oma eelistuste elluviimise puudumises justnagu püdelasse sohu kalduvale eurobürokraatia juhtkonnale, kus juhtrolli mängisid tol ajal J. M. Barroso (endine portugali põrandaaluse maoistliku MRPP partei üks liikmetest, kes osalenud ka Bilderbergi Grupi ja Trilateraalse Komisjoni töös) ning samast Bilderbergi Klubist 2009 ja 2011 a-l innustust saanud H. van Rompuy. Sest ajaloost on teada USA presidendile F. D. Roosevelt’ile omistatud mõte: “Poliitikas ei toimu midagi juhuslikult, aga kui toimub, siis ongi see just niiviisi planeeritud.”

Tulles tagasi M. Schulzi kui Saksamaad päästva „hõbekuuli“ probleemi juurde tekib üsna õigustatud küsimus: kas M. Schulz sai kusagilt „kõrgemalt“ ülesande päästa Saksamaa kui Euroopa süda, et ei toimuks edasist lagunemist või et säiliks vähemalt Saksa – Prantsuse – Beneluxi – Itaalia tuumiktelg?

Internetis on olemas üks üsnagi märgiline M. Schulzi puudutav lehekülg, millele toetudes võib väita: jah, tõepoolest, on olemas viide tema tegevust suunavale jõule. Toodud saidi selgituses räägib M. Schulz vajadusest olla (head sooviva rühmituse liikmele omase kõnepruugi kohaselt) „kaastundlik“ Euroopasse saabuvate põgenike suhtes ja teeb käega massoonliku žesti „666“. Oma tegevust ja sõnu hoolikalt kontrolliva tolleaegse (2015 a.) EL Parlamendi presidendi hoogne märk näitab, et tegemist ei saa olla juhusega, vaid et vajalik sõnum on kindlalt edasi antud.

Kui M. Schulz on mõjutatud massoonlikust maailmavaatest, võib avaldada kahtlust ka tema siiruse suhtes päästa Euroopa kontinent siia valguvatest põgenikest. Juba 1926 a-l märkis krahv R. Coudenhove-Kalergi väidetavalt Pan-Euroopa liikumise 1.-l kongressil, et Euroopa vähenevat rahvaarvu saab suurendada, tuues Euroopasse noort tööjõudu mujalt maailmast. Selle üleskutsega lootis krahv anda vastulööki O. Spengleri poolt loodud kurikuulsa teose „Õhtumaade allakäik“ edule. Kui luua uus kriis, muutuvad eelmised „ajutised kitsakohad“ märkamatuks.

Praegune Euroopa põgenikeprobleem on küll paljuski toetatud EL juhtkonna (eriti Saksamaa kantsleri A. Merkeli kui Euroopa väidetavalt „tegeliku“ juhi) poolt, kuid olukord pole nüüdseks paraku enam EL juhtide kontrolli all ning järelikult ka nende poolt lahendatav.

Siiani pole suudetud EL juhtkonna poolt kindlustada EL välispiiri (nn Schengeni piiri), samuti puuduvad Vahemerel mingisugusedki arvestavad rannavalve- või sõjajõud, kes ei laseks põgenikel ELtu saabuda. Kontrolli alla pole võetud vahendusfirmasid Põhja-Aafrikas, Türgis, Kreekas ja Itaalias kes on muutnud immigratsiooni oma miljardiliseks äriks ja kes tahavad tagasi saada oma paljuski ette välja laenatud raha (raske on uskuda kui „rikkad“ on need enamikus noored mehed või vaesed ning tagakiusatud põgenikud). Samuti pole Euroopa meedias ega valitsustes antud põgenikele selget sõnumit, et nad pole Euroopasse oodatud.

Kuidagi hambutu on see reaktsioon EL liidrite poolt, kas pole? Ei saa imestada, ja seda ütleb Juncker isiklikult, et: „Meist ei saa kunagi superriiki! See unistus on nüüdseks lõppenud hääletajatepoolse tagasilöögi tõttu ja uppuja päästmine on edaspidi uppuja enese asi?” (Sunday Express, 02.03.2017) Näib, et demokraatia sildi all toimub Euroopas tõeline G. Orwelli  „1984. Loomade Farmi“ läbimäng.

Olukord Saksamaal ja mujal Euroopas meenutab hetkel konna keetmist aeglasel tulel. On olemas võimalus, et EL juhid katsetavad rahvaste taluvuspiiri: millal siis lõpuks kellegi närvid üles ütlevad ja tegusamalt Euroopa hävitamisele vastu hakatakse. Kas üks tõeline oma maa peremees ja patrioot laseks praegu sellel kõigel, mis on juba üsna pikka aega Euroopas toimunud (eelkõige ebakindluse kultiveerimist homse ees) karistamatult jätkuda?

Selge on see, et Schulz seda kõike vaevalt muuta kavatseb, pigem võiks ja peaks sakslased, kui nad rahva ja riigina püsima tahavad jääda, suunama pilgud alternatiivsemate erakondade poole nagu AFD, jt.

Jaan Kuusk

 

AllikaidIs Angela Merkel Europe´s Evil Spirit? Or Who Is Managing Her?

Commission presents White Paper on the future of Europe: Avenues for unity for the EU at 27

Martin Schultz Wants To Give Refugees The Right To Vote In German Election

FOTO: AFP/Scanpix

 

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused