Eile esines Ringvaates uus Eesti kangelane Aro Velmet, heade eesti rahvuslaste Mari ja Toomas Velmeti poeg. See käbi kukkus kännust ikka kaugele küll.
ERR teatab:
„Lõuna-California ülikooli ajalooprofessor Aro Velmet rääkis “Ringvaates”, et rahumeelsete üliõpilaste ja õppejõudude arreteerimine oli täiesti põhjendamatu. Arreteerimishetkel õpilastega juttu ajanud Velmet poleks enda sõnul iial uskunud, et nad vangikongi viiakse. USA suurlinnades toimuvad ülikoolide territooriumitel ulatuslikud meeleavaldused Palestiina toetuseks. „Õpilased on olnud kolmapäevast saadik ülikooli territooriumil telklaagris, mille eesmärgiks on survestada ülikooli avaldama oma investeeringuid relvatööstuses, mida kasutatakse Gazas tsiviilisikute tapmiseks, survestada ülikooli katkestama neid sidemeid ja lõpetama vahetusprogramme Iisraeli ülikoolidega,“ ütles Lõuna-California ülikooli ajalooprofessor Aro Velmet.“
Aro Velmet käitub nagu klassikaline šovinistist immigrant: selle asemel et teha ausat tööd riigis, mis on teda usaldanud ja oma territooriumile lubanud, hakkab ta seda seestpoolt uuristama ja korraldama igasugust jama.
Ega Arole oleks vist mõttetu tuletada meelde sellist nime nagu Shani Louk. Aga olgu.
Intellektuaalne vahe Eestis elava kirjaniku Mihhail Velleri ja Aro Velmeti vahel ei erine suurt Velleri ja näiteks Hanah Lahe või suvalise Lasnamäe vatniku tasemete vahel. Esimese võrrandi puhul (Veller – Velmet) on see sada parseki, teisel (Veller – Lahe ja vatnik) aga viissada (see on kompliment, härra Aro).
Eile esines eesti kodanik Mihhail Veller, keda on eos tühistanud nii eesti- kui ka venekeelne meedia, kuid kes on Läänes üks nõutumaid konservatiividest eksperte, USA kanali „Kontinent. Tsensuurita Ameerika“ saates.
See on hoopis teisest maailmast pärit esinemine võrreldes meie siinsete uimaste sektantide või politikaanide „vestlussaadetega“ – nägin eile üht sellist saadet, kus kaks osalejat tuimalt ja üksluiselt vastastikku masturbeerisid Moskva patriarhaadi genotsiidisekti kaitseks. Kogu tunnise uimase saate sisu oli esitatud esimese viie minutiga, ja siis hakkas pihta repriiside ühest tühjast anumast teisse kallamine, ja siis jälle tagasi ja nii lõputult.
Veller on peale selle, et ta on hüpererudiit ja akadeemilise mäluga kunstnik, veel ka üks isikupärasemaid oraatoreid, kes võib rääkida tund aega soravalt, loogiliselt ja ülimalt artikuleeritult, ühtegi korda koperdamata.
Niisiis Mihhail Veller, 30. aprill 2024. a. saate fragment:
„Ma tahtsin öelda mõned sõnad nende antisemiitlike miitingute, meeleavalduste, demonstratsioonide, märatsemiste, provokatsioonide kohta, mis juba mitu kuud toimuvad kõigis osariikides ja ka Euroopas.
Juudi rahvale on praegu omane mitu aastakümmet eksisteeriv iseloomulik joon: kui me võtame ameerika kultuuri, ma loomulikult pean esmajärjekorras silmas valgeid protestante, siis ameeriklased massiliselt, nii Mark Twain kui paljud teised kirjanikud, paljud publitsistid kallasid poriga üle eranditult Ameerika Ühendriike – et Ühendriikidele on iseloomulikud sellised ja säärased ja säädsed puudused. Kui me võtame Inglismaa, siis seal on sama ja veelgi vingem olukord. Kui me võtame Venemaa, siis ka seal juba aastaid levivad internetis kogumikud, kus on suured vene kirjanikud ja mõtlejad, kes kõik on russofoobid. Seal alates Puškinist ja Tšaadajevist räägivad vene kultuuri suurkujud venelastest ja Venemaast ikka selliseid asju…
Vot ainult juutidega see läbi ei lähe. Juudid erakordselt valuliselt reageerivad igasugusele, kõige pisemale kriitikale enda aadressil. Juudi massmentaliteedi järgi pole juudid mitte kunagi mitte milleski süüdi ja põhiliselt on neil alati õigus. Halvimal juhul ollakse neutraalsed. Punkt! Kui keegi julgeb olles ise juut öelda juutide aadressil midagi… „See on vale, see pole õige, me selle eest ei vastuta. Kui kusagil seal juudid midagi tegid, mis see minusse puutub?!“
Vat kui räägitakse tarkusest, Toorast, Nobeli laureaatidest – siis muidugi jah, ta on ka juut. Aga kui räägitakse timukatest ja mahalaskjatest – ei, ei, mis mul sellega pistmist!
Ma ütlen, mis on pistmist: minu raamatus „Juudid kui tsivilisatsiooni hävitamise avangard“ on püstitatud küsimus: miks ameerika juudid, olles õitsel nii, nagu mitte kunagi enne ajaloos, kasutades absoluutselt kõiki vabade Ameerika kodanike õigusi, olles rahvusdiasporaadest kõige paremal järjel, põikpäiselt saevad oksa, millel ise istuvad, toetades kõiki vasaklaste liikumisi, mis pürgivad sotsialismi poole – aga sotsialism lõppeb sellega, et juudid kuulutatakse süüdlasteks.
Jumal, kui palju oli kisa: sotsialism pole veel päris valmis ehitatud, kuid kisa on juba lakkamatu. Imetlege: Palestiina jõest mereni! Nad ei tea, mis jõgi see on. Nad ei tea, mis meri see on. Nad ei tea, mis vahemaa see on. Kuid see räuskamine kostab Euroopast Ameerikani. Milles on siin asi?
Ma kirjutasin, et demokraatlikud vasakpoolsed juudid saavad ikka täiega, sest nad lollist peast tasapisi valmistavad iseenda jaoks uut holokausti. Aga ei! Ei võetud kuulda!
Kui räägitakse, et vasakpoolsus on haigus, siis seda räägivad harimatud, kirjaoskamatud, mittetargad inimesed. Sest vasakliikumiste all on väga tõsine teoreetiline baas. Ja sel moel juudid juba kiskusid endale kaela peaaegu et juudipogrommid, ülikoolide kampustes, seal, kus küpseb Ameerika homne eliit… Kui Ameerikas algas sotsialism ja anarhism – aga mille poolest erineb anarhism kommunismist kui õpetusest? Noh, anarhosündikalism, anarhokommunism – need on detailid.
Kommunismi on kombeks ehitada järkjärgult, aga anarhokommunismi ehitada otsemaid. Klassivaba üleüldise rahu ja armastuse ühiskond – ning ei mingit võimu! Emma Goldman oli kuulus inimene Ameerikas. Ja USA võimud ei teadnud, kuidas tast lahti saada. Ja siis toimus revolutsioon kaugel Venemaal ning Emma Goldman, kelle juured kasvasid muidugi sealt, sõitis et vaadata – ja ta oli kõvasti traumeeritud isegi sellesamuse sotsialismi parimate näidistega (jutt käib 1920ndatest aastatest). Traumeeritud selle kasarmu korraga.
Aga Emma Goldman pole veel kõige jubedamate killast. See, mida tehakse täna, oli külvatud alates 1920ndatest aastatest, konkreetselt USA-s 1940ndatest, seltsimeeste juutide poolt nõndanimetatud Frankfurdi filosoofiakoolist. Ma kunagi arvutasin kokku – seal oli umbes-täpselt üks poluvernik, üks sakslane, kõik ülejäänud aga juudid… Kõik need semud Saksamaalt põrutasid Hitleri võimule tulekuga Ameerikasse ja hakkasid teda „tänama“. See on autoritaarne isiksus Adorno (fašismi määramise skaala, fašismile vastuvõtlikkuse skaala); see on Erich Fromm (põgenemine vabaduse eest) ja see on loomulikult Wilhelm Reich (seksuaalne revolutsioon, masside psühholoogia ja fašism).
Need on märgilised, kuulsad raamatud! Me praegu ei maini paljusid, me ei maini Marcuset, ei maini Horkheimerit – et kõiki loetleda, ei jätkuks aega, ja pole ka vajadust seda teha. Mida kujutas endast see õpetus, mida ei tunne kaasaegsete vasakvoolude vaenlased?
Esimene. Kuna proletariaati kui revolutsioonilist jõudu enam ei ole, otsime me üles vähemused, kuulutame need vähemused rõhutuiks ja panustame nendele kui revolutsioonilistele klassidele ja hakkame nendega töötama.
Need vähemused on: rassilised vähemused, rahvusvähemused, religioossed, seksuaalvähemused – ja naised. Nad kõik on diskrimineeritud. Aga kelle poolt siis? Tuleb välja, et valgete kristlike meeste poolt! Siis polnud see veel formuleeritud, see formuleeriti juba XXI sajandil. Kuid nüüd on see nii. Ja seda tegid need poisid. „Me hakkame igati tervitama kõiki vähemusi, sest nad on rõhutud. Sest keskmiselt elavad nad halvemini. Sest keskmiselt on nendel raskem. Seepärast peame me lõhkuma pilbasteks selle ühiskonna, tõmbama tasaseks selle välja, ja ehitama uue ühiskonna, kus kõik on absoluutselt võrdsed.“ See oli esimene moment.
Teine. Mis puudutab võitlust fašismiga: millest nende Frankfurdist tulnud keigarite arvates (kuigi nad sündisid erinevates kohtades ja mitte kõik ei töötanud Frankfurdis, mõni ainult Berliinis jne) – millest nende arvates kerkib fašism?
Esiteks sellest, et inimest rõhutakse perekonnas. Julm autoritaarne isa. Patriarhaalne perekond. Lapsed kardavad isa, eriti kardab poeg. Freud. Kastreerimise hirm. Poeg kardab, et isa teda kastreerib, isa aga kardab, et poeg vahetab ta välja ja hakkab magama emaga jne. Seda kõike serveeritakse puhta kullana, ja mis sellest johtub? Perekonna ruineerimine. Perekonda ei tohi olla, sest just tugev perekond, kus austatakse vanemaid, sünnitab fašismi.
Ma ei utreeri mitte tilkagi, selles olevat fašismi psühholoogilised juured! Seepärast perekond tuleb hävitada!
Teiseks. Kuna surutakse maha seksuaalsoove – tervitusi Wilhelm Reichilt – siis allasurutuna need emotsioonid moonduvad, nad sublimeerivad, nad muutuvad agressiooniks, vihkamiseks, ja sealt kasvab välja fašist.
Mida on vaja teha, et ei oleks fašismi? Võtta maha kõikvõimalikud seksuaaltabud. Hävitada täielikult igasugune sooline moraal. Käed eemale nii omasooiharate armastusest kui kõigest muust sarnasest! Las kes tahab elab kellega tahab ja kuidas tahab. Kui nad hakkavad täiesti vabalt rahuldama kõiki oma seksuaalseid soove ja vajadusi, siis ei saa nendest fašiste.
Sellest johtub kõikide seksuaalse moraali liikide absoluutne hävitamine.
Edasi. Vat see toksiline maskuliinsus, millega Ameerikas võideldakse juba üle 20 aasta – mehelikud jooned, kindlus, karmus, selgus, agressioonivõimekus, nad peavad hävitatud olema, sest need on fašismi tunnusjooned. Neid ei pea olema. Mehi tuleb kasvatada nii, et nad oleksid pehmed, sallivad, tolerantsed, heasüdamlikud… Aga kui tulevad vaenlased? „Ah ärge rääkige seda mulle, ärge rikkuge tuju, mis puutuvad siia vaenlased? Kõik-kõik peavad olema head, siis ka vaenlasi ei ole, vaenlased ka hakkavad olema head!“
Ja muu sarnane koeraila, kuid täie tõsidusega.
Kui inimestele õpetatakse seda koolist saati ja hiljem surutakse ajudesse ka ülikoolides, siis inimesed seda usuvad. Noored, eeskätt üliõpilased, kes tunglevad teadmiste poole, väga kergesti indoktrineeruvad. Vabandage sellise sõna eest, ma seda ei armasta, aga see on mugav. Nad hakkavad seda uskuma ja nad on veendunud, et nii see ongi.
Mis sellest siis tuleneb? Sellest tuleneb peale kõike muu, et tingimusteta on kõik inimesed võrdsed. Teate, üks kõige rumalamaid ja tühiseid raamatuid, mida ma olem oma elus lugenud, on John Rawlsi õigluse teooria „A Theory of Justice“. Ma olin vapustatud! See tähendab et juba aastakümneid tudeeritakse seda raamatut Ameerika ülikoolides, see on peaaegu et põhiline õppevahend õigluse teooria alal ja XX sajandi viimase kolmandiku ning selle sajandi filosoofia põhiteos! See raamat on Šarikov, võtta jõuga ära ja jagada – ja kes on vaesem, sellele anda rohkem, et oleks võrdselt jaotatud. Kogu ülejäänud raamatu sisu on kaardimajakesed ja trääsad lugeja nina alla – kogu argumentatsioon, miks peaks olema nii. No see on hämmastav… see on täielik tühjus! See pole teile Mises, see pole teile Hayek, see pole mingi tõsine raamat… see on peni sonimine!
Kuid inimestele sisendatakse, et nii see kõik ongi.“
Ivan Makarov