18.07.2023
Tänapäeva lasteraamatud
Kogu lasteraamatute kirjastamise tööstus – autoritest kirjastajateni ja raamatukoguhoidjateni – usub, et tal peaks olema võim juhtida teie laste mõttemaailma, kirjutab Chicken Scratch Booksi kirjastaja ja vanemtoimetaja Kiri Jorgensen The Federalistis.
Kiri Jorgensen: „Lasteraamatud on üks võimsamaid vahendeid, mille abil vanemad peavad oma lastele õpetama, kuidas olla head inimesed. Alates magamamineku ajal loetavatest pildiraamatutest kuni tekkide all taskulambiga loetavate romaanideni – lapsed usuvad oma uskumuste süsteemi arendades lugude turvalisust. Vastupidavust, empaatiat, austust ja paljusid muid õilsaid jooni on kujutatud ja kogetud raamatute kaudu. Milline võimas tööriist!
Olles olnud osa lasteraamatute kirjastamise tööstusest mitu aastakümmet ja kirgliku osalejana, olen jälginud kasvava nördimusega, kuidas lastekirjanduse ehk “lapsevalgustuse” maailm on muutunud ja muutunud ning viimasel ajal teinud drastilise languse. Vanemad peavad mõistma selle tööstuse hävitavat teed, vastasel juhul avastavad nad liiga hilja, kui kahju koju jõuab.
Nihke nägemine
See nihe lastevalgustuses on toimunud juba pikka aega. Umbes 25 aastat tagasi hakkasid auhindu võitma romaanid, mis kujutasid lapsi keskkonnaaktivistidena. Umbes 15 aastat tagasi näitasid auhinnatud raamatud šokeerivaid ja häirivaid stsenaariume. Kümme aastat tagasi hakkasid auhindu võitma raamatud, mis kujutasid seksualiseerimist ja kuritarvitamist nooremas eas. Siis viis aastat tagasi nihkus see veidi rohkem sinna, kus süsteemsele rassismile ja seksuaalsele identiteedile keskendunud raamatud võitsid auhindu. Kui raamatud ei sisalda ühtegi ülaltoodud kujutist, avaldavad need tänapäeval keskmised ja suured kirjastused harva.
Ja just keskmised ja suured kirjastused varustavad koole, raamatukogusid ja raamatupoode.
Kaheksa aastat tagasi korraldasin üleriigilise kirjanike konverentsi lasteraamatute autoritele. Kaasasime mitu suure võimsusega tööstuse esindajat suurematest kirjastustest. Ühe toimetaja sõnad avasid akna sellesse muutuvasse maailma.
Ta küsis meie konverentsi kirjanikult, kes oli ise vasakpoolne, tema loo kohta. Ta selgitas, et tema käsikirjas saab tema peategelane teada, et tema kangelane on gei. Peategelane on sellest mures ja töötab oma tundeid läbi, et hiljem raamatus omaks võtta.
Lugupeetud toimetaja peatas kirjaniku selgituse ja ütles: “Ei.” Ta selgitas, et lasteraamatutes peame ideaali esitama nii, nagu see oleks juba olemas. Ei saa olla homosusest muret tekitavat. Ei saa olla seksuaalse identiteediga “leppimist”. Meie lugude tegelased peavad viivitamatult ja positiivsete vastustega aktsepteerima kõiki kaasaegsete sotsiaalsete konstruktsioonide esitusi. Seda koheselt ülistavat reaktsiooni ärganud ideoloogiale on nüüd vaja lapsevalgustuses. Kui autor seda sellisena ei kujuta, siis tema raamatut ei avaldata.
See toimetaja avaldus šokeeris mind ja paljusid teisi sealseid kirjanikke. Nüüd oli joon tõmmatud. Kirjanike lootus avaldamiseks põhines meie valmisolekul kujutada positiivselt woke ideoloogiat.
Varsti pärast seda konverentsi hakkasin mitme veebikirjanike grupi liikmena nägema selliseid kommentaare: “Meil on kohustus päästa lapsi konservatiivsest kristlikust mõtteviisist” ja “Meie kui kirjanike kohus on heastada oma eksimused. minevik traditsiooniline mõtlemine.” Nende meelest olid nad lasteraamatute kirjutajatena strateegilisel positsioonil, et mõjutada noori inimesi soovitud suunas. Need rühmad tühistasid mind peagi.
Normaliseerimiskampaania
Viimase kolme aasta jooksul on toimunud veel üks ohtlik nihe. Aastal 2020 oli väljaande Publisher’s Weekly aasta parimate keskastme raamatute loendis 14 raamatut. Need on raamatud lastele vanuses 9–13 aastat. 14-st selle aasta nimekirjas olnud raamatust üheksa rääkis avalikult rassismist ja seksuaalsest identiteedist. Iga raamatu kirjeldus määratles need teemad selgelt. 2021. aasta parimate raamatute nimekirjas olevast 14 raamatust hõlmasid üheksa 14-st taas rassismi ja seksuaalse identiteedi teemasid, kuid seekord olid mõned neist selgelt välja toodud ja teised peenelt esitletud. Publisher’s Weekly 2022. aasta parimate keskklassi raamatute nimekirjas käsitles 14 raamatust üheksa rassismi ja seksuaalset identiteeti, kuid ainult ühes oli see raamatu kirjelduses selgelt kirjas.
Kirjastajad ei räägi enam avalikult lugejatele radikaalsete sotsiaalsete tegevuskavade kujutamisest oma raamatutes. Nad lisavad delikaatselt mõisteid, mida nad tahavad noortele lastele õpetada, andmata vanematele teada, et nad on olemas.
See nihe hirmutab mind rohkem. Oleme liikunud liberaalsete sotsiaalsete tegevuskavade kaasamisest lasteraamatutesse – ja sellega uhkeldamisest –, et hiilida nende vanemate valvsa pilgu alla. Seda nimetatakse normaliseerimiseks. Eesmärk on kaasata need ideoloogiad põnevatesse seikluslikesse lugudesse, et need muutuksid igapäevaseks. Ärganud ideoloogia on nihkunud raamatu süžeeliinide moodustamisest sündmuskoha kangaks – loo tavaliseks taustaks, justkui eksisteeriks see nii päriselus.
See normaliseerumine viib aktsepteerimiseni, mis viib omaksvõtmiseni. Põimides need sotsiaalsed plaanid loo “normaalsesse” tausta, saab laps, kes tunneb end stseenist või kirjeldusest otsekohe šokina ja nihkub häbi tundma selle pärast, et oli šokeeritud. Lapsed püüavad oma häbi asendada aktsepteerimisega. See on normaliseerimise jõud.
Kui ma tean, millest raamat räägib, võin olla kindel, et mu laps seda ei loe. Kui mind hoitakse pimeduses, võivad need ideoloogiad minust mööda libiseda ja langeda otse mu lapse kätesse ja mõistusesse. Tugev jutuvestmine koos normaliseeritud sotsiaalsete tegevuskavadega loob raamatu, mis mõjutab minu last viisil, mida ma ei soovi. See on tööstuse võim.
Me ei saa enam astuda raamatukokku või raamatupoodi, haarata riiulilt lasteromaani ega oodata, et see oleks puhas, traditsioonilistel väärtustel põhinev või eakohast materjali sisaldav. Seda ei tehta.
Ja mitte ainult raamatud ja kirjastajad ei kujuta endast probleemi. Pärast 2016. aastal toimunud seismilist kultuurilist nihet puhastasid raamatukogud üle kogu riigi oma riiulid kõigest “vanast”. See väljarookimine tõmbas palju klassikuid, mis pälvisid küll tähelepanu, kuid sügavaimad lõiked tehti lasteosakondades. Traditsioonilised väärtused visati välja, et teha ruumi uutele, moodsatele vasakpoolsetele väärtustele – imikute pildiraamatutest kuni noorte täiskasvanute romaanideni.
Paljud koduõppepered kasutavad meedia mitmekülgsuse tõttu oma programmides laialdaselt kirjandust. Kuid need pered on üha enam jahmunud selle üle, mida nad leiavad kohalikest raamatukogudest, millest nad on nii kaua sõltunud. Olen paljudelt vanematelt kuulnud, et nad ei käi enam üldse raamatukogus. Milline häbi! Isegi kui heatahtlikud inimesed annetavad oma kohalikele raamatukogudele puhtaid traditsiooniliste väärtustega raamatuid, lootes valgust levitada, nõuavad paljud uued raamatukogude komplekteerimispoliitikad annetuste äraviskamist.
2020. aasta presidendikampaania 12 000 raamatukoguhoidjast annetajast 93 protsenti läks president Joe Bidenile. Valdav enamus avalike ja koolide raamatukoguhoidjatest üle kogu riigi on oma isiklikes veendumustes vasakpoolsed ja ühinevad hea meelega kirjastustööstusega oma ideaalide edendamisel. Näeme seda lasteraamatute reklaamväljapanekutel, viisidel, kuidas raamatukoguhoidjad raamatuid riiulitele paigutavad, ja raamatutes, mida nad tellivad. Teie raamatukogust võite leida rohkem kui tosina erineva lapse elulugu Ruth Bader Ginsbergi kohta, kuid mitte isegi ühte Amy Coney Barretti kohta. See on muutunud tüüpiliseks.
25. veebruaril 2023 korraldas konservatiivne lasteraamatute kirjastus Brave Books Tennessee osariigi Hendersonville’i avalikus raamatukogus jututunni. Kirk Cameron, Missy Robertson ja Riley Gaines käisid lastele oma traditsioonilise väärtusega raamatuid lugemas. Kui raamatukoguhoidja sai teada, kes nad on, püüdis ta jututundi peatada, öeldes, et “ei tahtnud nende liikumist” oma raamatukogus. See raamatukoguhoidja oli varem juhtinud drag queeni lugude tunde. Kuid Brave Books oli jututundi korraldanud vastavalt raamatukogu eeskirjadele, nii et seda ei saanud peatada. Selle asemel tegi pearaamatukoguhoidja koos oma kahe assistendiga kõik endast oleneva, et sündmust häirida. Nad pahvatasid muusikat, koputasid laudu ja üritasid neid maha karjuda.
Õnneks on Hendersonville väga konservatiivne kogukond. Raamatukokku tuli jututunnile ligi tuhat peret, kes hindasid võimalust seista traditsiooniliste väärtuste eest lasteraamatutes. Avalikkuse pahameele tõttu oli raamatukoguhoidja mõne nädala jooksul vallandatud.
See on see, mille vastu me seisame. Kogu lasteraamatute kirjastamise tööstus – autoritest kirjastajateni ja raamatukoguhoidjateni – usub, et tal peaks olema võim juhtida teie laste meelt. Ja see on süstemaatiliselt ja järk-järgult saavutanud selle juurdepääsu.”
Allikas: