Õppuste „Zapad 2017“ võimalikud mõjud Intermariumile

vene-tankid

Kui Euroopa praegusesse olukorda põhjalikumalt süveneda ja teha prognoose, kuidas arengud eeloleval sügisel Balti regioonis (seoses Vene-Valgevene kavandatud õppustega „Zapad 2017“) võiksid toimuda, siis eksisteerib reaalne võimalus, et nn Ida-Euroopa, eelkõige Intermariumi (vt. märkust lõpus) piirkonna hulka loetavad Baltikum ja Poola, aga halvemal juhul Euroopa tervikuna ning NATO,  võiksid ajaliselt olla palju lähemal stsenaariumile, mida kirjeldab L. Kunnas oma raamatus „Sõda 2023. Taavet/Koljat“.

Selliseks perspektiiviks annab alust Ukraina missiooni juht NATO juures Jehor Božok. Tema intervjuust selgub, et Venemaa võib õppuste raames ette valmistada provokatsioone sõjamängude piirkonnas asuvate riikide vastu.

J. Božoki mõtte põhjal on loogiline oletada, et võimalike provokatsioonide sihtmärgiks võivad olla järgmised riigid: Valgevene, Ukraina, Moldova (koos Transnistriaga).

Siit on lühike samm ka võimalike konfliktideni. Konflikt võib puudutada Intermariumi riike kas otseselt või kaudselt, laiemalt võib aga löögi alla sattuda kogu lääneriikide poliitiline ja sõjaline kontseptsioon ning sellel baseeruv nn läänemaine maailmakord.

Valgevenet on tabanud rahva kriitka, kõikjal üle riigi toimuvad protestimarsid, lisaks suureneb surve Venemaalt: küll tõstab „ vanem vend“ Valgevenesse saabuva nafta hinda, siis ähvardab Moskva kehtestada piirirežiimi, siis pole Kremli peremehel aega liitriigi kaaspresidendiga Jaltas kohtuda jne. Valgevene püüab endiselt balansserida ida (Venemaa) ja lääne (EU) vahel ning ei soovi kindlat valikut välja kuulutada (vähemalt pakkus A. Lukašenka sellist pragmaatilist lähenemist välja 2016. a.-l). Viimastel päevadel aga süüdistab Valgevene president Poolat, Leedut ja Ukrainat avalikes provokatsioonides Valgevene vastu.

Ukraina olukorra iseloomustamiseks võib öelda, et maailma vapustanud turbulentsete sündmuste (möödunud USA presidendivalimised ja saabuvad valimised nii Prantsusmaal kui Saksamaal, seni jätkuv sõda Süürias, pinged seoses põgenikega Euroopas ning paljudele rahvastele ikka veel üllatusena saabunud terroristlikud pogrommid Euroopas) jada maailmas on tekitanud Ukraina praeguses juhtkonnas üha suureneva mure.  Kuna Ukraina „probleem“ võib aja möödudes omandada nn külmutatud konflikti staatuse ja riigist ei räägita enam väga palju, on see Ukrainale selge oht. Kui Ukrainas toimuv vajub tahaplaanile, võib tahaplaanile jääda ka fakt, et igal aastal vajab Ukraina riik pankroti vältimiseks arvestatavaid rahasüste välismaalt (kasvõi selleks, et maksta Venemaalt saabuva kütuse eest). Samas tuleb P. Porošenkol hoida lääneriikide fookuses Minski kokkulepete täitmisest ja tuua esile põhjusi, miks neid kokkuleppeid pole täidetud. Lisaks tuleb mängida selgelt ohtlikku mängu Novorossija poolega: hoida majandussuhteid energeetikas (kivisöe kaevandamine) ja töötlevas tööstuses (masinaehitus), unustamata samas ka lootust piirkondade tagasisaamiseks, mis teadagi kruvib pingeid.

Pole teada, mis on J. Božok’i poolt viidatud provokatsioonide laad, ulatus ja lõplik eesmärk, sest Venemaa oma plaane ju eelnevalt ei tutvusta. Kuid kuna õppused toimuvad Ukraina piiride vahetus läheduses, pole välistatud, et „Batja“ (Lukašenka) võimaliku paika panemise ajal edastab nn Novorossija (Donetski ja Luganski Ukraina keskvalitsusele mittealluvad piirkonnad) esindaja V. Putinile vene etnilise diasporaa abipalve kaitsta piikonnas elava vähemuse huve. Youtube’is avaldatud klipp selgitab, et Venemaal on (väidetavalt) olemas Ukraina tolleaegse presidendi V. Janukovitši kiri Vene presidendile (dateeritud 01.03.2014), milles ta palub Putini abi konstitutsioonilise korra kaitsmiseks Ukrainas. Kuna Putini sõnul kehtib palve siiamaani (õigemini keegi pole seda tühistatud), olevat Venemaal seaduslik alus anda Ukraina (praeguseks küll endisele) riigipeale tema poolt palutud abi. Selle abipalve täitmine võikski olla põhjuseks, miks laiendada õppuste piirkonda mässulistele aladele Ukrainas võimaliku kaugema eesmärgiga väärata läänemeelsete võimutsemist Kiievis).

Aga üllatusena eelnenule väitis Kremli pressiesindaja  D. Peskov 17.03.2017.a., et Kremlisse pole sellist kirja kunagi saabunud, ehkki V. Tšurkin, nüüdseks surnud Venemaa esindaja ÜRO’s, on seda korduvalt kinnitanud. Kas toimus väike kommunikatsiooniviga?

Sünget prognoosi seoses Ukrainat puudutavate (võimalike) provokatsioonidega lisab siintoodule USA’s elava Vene analüütiku P. Felgenhaueri artikkel, kus autor selgitab, et Venemaa  Ukraina vastase tegevuse alguskuupäevaks on kinnitatud 15.08.2017. Selleks ajaks peab olema valminud Venemaa poolt ennaktempos ehitatav raudtee, mis läheb Ukrainast mööda ning viib tankikolonnid Venemaa Kesk-sõjaväeringkonnast Lõuna sõjaväeringkonda. Kuna tegemist on Vene–Valgevene ühisriigi siseraudteega, ei tohiks see ju kellegi asi olla. Ainsaks probleemiks jääb, arvestades Venemaal levinud praktikat plaanide ja tegelikkuse vahel, et karmidele käskudele vaatamata ei pruugi nimetatud taristu tähtajaks valmis saada.

On olemas reaalne oht konflikti laienemiseks. Anonüümseks jääda sooviva allika teatel on andmeid selle kohta, et Venemaal on lisaks eelnevalt kirjeldatule olemas ka kava, kuidas täita Moldova riigist eraldunud nn Dnestri-äärse vabariigi (Transnistria)  rahva soovi taasliituda Venemaaga; ja kuna Ukraina jääb ( nii maismaalt kui merelt tulles) „tee peale“, võiks ju Venemaa Ukrainas üht-teist “ette võtta” ja proovida, kui kaugele seekord minna lubatakse.

Kuid Venemaa Transnistria ja Moldovaga seotud (võimaliku) aktsiooni vastu räägib järgnev argument: kuna piirkonnas puudub korralik raudteeühendus Venemaa – Ukraina – Transnistria (Moldova) suunal , tekib küsimus: kuidas Venemaa saab oma vägesid kiiresti sihtpunkti toimetada? Tehes seda Musta mere kaudu, on see liialt provokatiivne, jääb ju ala tegelikult otsesest õppuste piirkonnast väljapoole. Vastuväiteks võiks öelda, et ega seal ülemäärast jõudu vaja lähegi, nii Moldova president kui Transnistria juhid otsivad lähedasi suhteid Venemaaga, nii et kedagi eriliselt veenda polekski vaja. Ja kui see veenmine siiski peaks vajalikuks osutuma, aitavad operatsiooni läbi viia Venemaast täiesti sõltumatud nn. „rohelised mehikesed“.

Pidades silmas 2018.a. märsis toimuvaid Vene presidendi valimisi, võib V. Putin Vene relvajõudude seisundi ja oma strateegiliste oskuste tõestuseks vajada taaskord ühte „väikest ja võidukat sõda“. Samal ajal oleks NATO vastus provokatsioonidele indikaatoriks sellest, millises olukorras on NATO sõjaline koostöö ja löögivõimsus Euroopa ning USA kaitsekilbina tegelikult. Samal ajal võib Venemaa soovida anda kõrvakiilu ka Moldova naaberriigile Rumeeniale, kes loodab Moldova ja Transnistria ühendamisega ehk taastada nn Suur-Rumeeniat.

NATO praegune olukord on tema näilisele tugevusele vaatamata siiski üsna habras. Nii on üleval veidi segane olukord seoses Suurbritannia Brexit’iga, samuti USA ja Euroopa juhtide vaidlus kaitsekulutuste suurendamise vajaduse üle, loomulikult ka jätkuv sõjategevus Süürias ja Iraagis. Lisaks märgid selle kohta, et USA kui maailmapolitseiniku roll on muutumas ning USA võib tulevikus soovida tegelda rohkem oma sisemiste probleemidega.

Võib eeldada, et Venemaa on lähimas tulevikus liiga hõivatud endale eluliselt tähtsate probleemide lahendamisega (õppused, A. Lukašenka võimalik asendamine, pingete hoidmine Ukrainas, lisaks ebaselguse hoidmine kogu Intermariumi piirkonna ulatuses), et tegeleda ka teiste kõrvalasuvate piirkondade otsese “korralekutsumisega” (s.h. Balti riigid). Venemaal ei pruugi jätkuda ei majanduslikku ega sõjalist ressurssi, et seekord veel lõpuni minna..

Küll aga on olemas oht, et taktikaliste lokaalsete tuumarelvade kasutamisel (seda lubavad vajadusel nii Venemaa kui ka USA sõjalised doktriinid) muudetakse Ida – Euroopa, see nn Vana Euroopa seni turvaline “tagahoov” radioaktiivse saastatuse piirkonnaks. Lisaksei tohiks unustada õppust olukorraga tihedalt seotud üldist korralagedust Vene sõjaväes (venekeelne üldnimetus “bardak” ) ja selle korralageduse “täesti juhuslikke” tagajärgi. Tuletagem meelde, et Eesti piirist vaid pisut eemal töötab tuntud Tshernobõli-tüüpi Sosnovõi Bori tuumajaam, millest ünnetuse korral pihkuvad radioaktiivsed isotoobid võivad muuta elamiskõlbmatuks arvestatava osa Eestimaa pinnast.

Sedalaadi ohtlikku olukorda peaks maailma üldsus püüdma igal juhul vältida. Pealegi, Nürnbergi Tribunali (1946) otsuste valguses on nii sõja õhutamine kui sõjaga ähvardamine aegumatud kuriteod inimsuse vastu. Ehk peaks keegi neid põhimõtteid sõjaõhutajatele taas meelde tuletama. Küsimus on vaid selles, kes on see tegelik sõjaõhutaja, kellele neid põhimõtteid peaks meelde tuletama ja kui intensiivne peaks olema see “veenmismeetod” ning kas jätkub julgust?

Loodetavasti valmistuvad Eesti vastavad ametkonnad tõsiselt meid võimalikeks tulevasteks määramatusteks. Sellises olukorras pole enam aega parteilisteks liivakastimängudeks ning mantrateks stiilis:„Eesti pole olnud kunagi paremini kaitstud kui praegu“.

NB! Märkus: Intermarium: Poola presidendi marssal J. Pilsudski poolt 1919-20 väljapakutud üldnimetus  Balti ja Musta mere vahele jäävate riikide territoriaalsele ühendusele; siin ka J. Pilsudski idee taasesitus Stratfori juhi G..Griedman’i poolt.

Jaan Kuusk

Allikaid:

https://www.sott.net/article/302029-STRATFOR-Chief-outlines-psychopathic-Zio-Anglo-American-plans-for-world-domination-in-speech-to-Chicago-Council-on-Global-Affairs

https://www.ukrinform.net/rubric-defense/2177053-yehor-bozhok-russia-may-prepare-provocations-under-cover-of-zapad2017-drills.html

https://www.obozrevatel.com/politics/62918-yanukovich-prosil-putina-vvesti-vojska-v-ukrainu-posol-rf-v-oon.htm

http://khpg.org/en/index.php?id=1489690175

https://www.unian.info/politics/1725536-russia-to-unleash-major-war-against-ukraine-in-aug-russian-military-expert.html

Kommentaarid