14.08.2021
Politsei likvideerib üht Calais` migrandilaagrit.
Meedia räägib vähe ühest Euroopa-sisest migratsioonist, milleks on Kolmanda maailma rahva paadiretked üle Inglise kanali ehk La Manche`i väina.
Migrantide tung Briti saartele algas juba ammu enne Brexiti jõustumist. Suurbritannia eraldumise üleminekuaeg oli väga kummaline – kogu maailma liberaalne meedia, sealhulgas ka Eesti oma, kirjutas sellest, kuidas Brexit-Day saabudes kukuvad Ühendkuningriigi lennukid alla, sest keegi ei luba neil maanduda; kuidas riigis puhkevad näljamässud, sest keegi ei müü neile toiduaineid; kuidas lõpeb otsa joogivesi, sest üht puhastuskomponenti saab ainult EL-ist, kes aga seda ei anna, ja nii edasi.
Sellest kõigest kirjutasid mõnuga ka kõik Eesti suuremad väljaanded, kes praegu ei kavatsegi oma rumaluste pärast häbeneda. Aga nad ei kirjutanud ju ka sellest, miks migrandid sellisesse laostuvasse ja allakäivasse riiki nii väga tahavad.
La Manche`i paadirändel on veel üks omapära – see näitab, kui mannetu on Euroopa Liit. Migrandid Aafrikast ja Lähis-idast tulevad paatidel üle Vahemere, nad lastakse Itaalia, Hispaania ja Malta sadamates maale, ning see mass tormab takistusteta ja seadusi rikkudes läbi mitme riigi Prantsusmaa põhjaossa, kus nad elavad telklinnakutes, oodates kuude kaupa võimalust Suurbritanniasse pääseda. EL-il puudub igasugune kontroll toimuva üle, kui mitte arvestada laagrite puistamist iga mõne aja järel ja paatide kokkukorjamist merel.
Miks siis pürgivad nii paljud migrandid just Suurbritanniasse? Sest paljudel on seal ees sugulased, teised aga loodavad suurte kodumaiste kogukondade peale, mis tähendab, et migranti ootab ees väike uus-kodumaa.
Suurbritannia ei ole klassikaline rahvusriik, kuigi seal on põlisrahvasteks inglased, šotlased, iirlased ja uelslased. Brittidel on säilinud ka suur Inglismaa-Suurbritannia impeeriumitunnetus, seda aegadest, mil Londoni valitseda olid tohutud alad Aasias, Aafrikas, Ameerikas, Austraalias ja Okeaanias, sealhulgas näiteks kroonikoloonia India. Praegu on sellest impeeriumist järel Briti Rahvaste Ühendus ja nostalgia.
Nii ongi brittide jaoks kõik need, kes tulevad endisest impeeriumist, justkui omad. Ilmselt kõditab see siiani nende eneseuhkust, kui impeeriumi rahvad tulevad Londoni “kaitsva tiiva” alla.
Ainult et see suur impeerium hakkab juba kõike ehtbritilikku välja suretama. Riigis on suur moslemikogukond ja mõnes Birminghami piirkonnas on neid kuni pool rahvastikust – on juba olemas islamipiirkonnad oma reeglite ja tavadega. Läbi Leiboristliku Partei (nüüd ka läbi Konservatiivse partei) on Suurbritannia poliitikasse jõudnud suur hulk moslemipoliitikuid ja teisi impeeriumi aladelt pärit inimesi, kes mõjutavad oluliselt riigi immigratsioonipoliitikat.
Londoni linnapeaks on Pakistani päritolu moslem Sadiq Khan ja see on oluliselt mõjutanud pealinna islamiseerumist (ja ka kriminaliseerumist). Kusagil mujal Euroopas pole nii tugevat islamofoobia-vastast seadust, kui seda on Suurbritannias. Kohalikud moslemid on vasakliberaalidelt üle võtnud teadmise, et ka konstruktiivset kriitikat Euroopale mittesobivate islamitavade suhtes annab islamofoobia alla sättida.
Briti valitsuses on palju mittebrittidest ministreid. Samuti Pakistani päritolu Sajid Javid paistis siiski silma sellega, et takistas siseministrina oluliselt ebaseaduslikku migratsiooni. Praegune siseminister Priti Patel on Uganda-India päritolu, kusjuures tema vanemad emigreerusid Ugandast Suurbritanniasse aegadel, mil Uganda diktaator Idi Amin ajas riigist välja mitte ainult valged, vaid ka sinna kolinud indialased ja hiinlased.
Nii ongi Suurbritannia kuningriik, mis elab impeeriuminostalgias ja hoiab seda tunnet ikka veel hinges, lubades “impeeriumi alamatel” riiki ümber asuda. Nüüd, mil Hiina on praktiliselt hävitanud Hongkongi demokraatia, lubab Suurbritannia kõigil endise koloonia elanikel Briti saartele kolida, kusjuures neile antakse kodakondsus eelisjärjekorras. Seega võib Suurbritanniasse kolida viis miljonit hiinlast.
Miks siis migrandid ikkagi riiki illegaalselt sisse saada püüavad? Sest tahtjaid on palju, seaduslikul teel menetlemine võtaks palju aega ja positiivne vastus pole alati kindel, sestap üritavad migrandid ise sisse ronida – nad ju näevad, et piisab vaid Euroopasse pääsemisest, kui sinnajäämine on suuresti kindel. Kuna rekkadel läbi Eurotunneli enam ei saa, sõidetaksegi paatidega üle La Manche`i – häbiväärne seaduslikkusele sülitamine keset Euroopat, nii EL-i kui Suurbritannia poolelt.