Paavst Franciscuse juures jääb sageli arusaamatuks, kas ta esindab Jumalat või eksitatuna Saatanat

Teades tänaseid sõjakuritegusid Rwandas, Kongo DV-s, Lõuna-Sudaanis, aga ka Boko Harami vägivalda kristlike koolitüdrukute kallal Nigeerias tundub küll, et paavst suudleb Saatanat ennast.

Praegune Rooma paavst Franciscus on näide sellest, kuidas pseudoinimlikkusega on võimalik hukus suunas liikuvat maailma veelgi rohkem mülkasse lükata.

Natsionalistlikud riigijuhid nõrgestavad maailma multilateraalse diplomaatia süsteemi, hoiatas paavst Franciscus esmaspäeval pöördumises Püha Tooli juurde lähetatud suursaadikutele, vahendab BNS.

Paavst taunis “natsionalistlike tendentside esilekerkimist, mis on vastuolus rahvusvaheliste organisatsioonide ülesandega olla dialoogi ja riikidevaheliste suhete toimumispaigaks”.

Kirikupea rõhutas “multilateraalse süsteemi võimetust pakkuda  tõhusaid lahendusi paljudele lahendamata olukordadele ja konfliktidele”. “Populistlike ja natsionalistlike liidrite võimuletulek peegeldab seda, mis juhtus kahe maailmasõja vahel, kui ÜRO eelkäija Rahvasteliit ei suutnud konflikti ära hoida,” ütles paavst.

“Nende impulsside uus esiletõus nõrgestab multilateraalset süsteemi ja selle tulemuseks on usaldamatus, usalduskriis rahvusvahelises poliitikas ning maailma riikidepere kõige haavatavamate riikide pidev marginaliseerumine,” lisas Franciscus.

Kõike seda juttu võib kokku võtta lihtsalt – paavst sekkub poliitikasse globalistlike vasakliberaalsete jõudude poolel, olles rahvusriikluse vaenlaseks kuulutanud, sest natsionalism tähendab selles ringkonnas inimesi, kes tahaksid oma keelt, kultuuri ja rahvust hoida, mitte maailmakodanikuks muutuda.

Kõigepealt on paavstil täiesti paigast nõrgemate ja tagakiusatute fikseerimine – temale aitab sellestki, kui pühasõdalane on veretöödest väsinuna korraks pikutama visanud, et ta abivajajaks kuulutada. Vatikanis ei kaaluta ilmselt mingeid majanduslikke ega poliitilisi taustasid, vaid igaüks, kes ütleb ennast hädas olevat, selleks ka kuulutatakse.

Paavsti ei huvita, kas Kolmandast maailmast lahkuv inimene pole mitte paremat elu otsiv majandusmigrant  ja kas sihtriik ning selle rahvas on võimeline temasuguseid vastu võtma – võltsvagaduses paneb Püha Tool ühtede väidetavate kannatuste nimel teised kannatama. Franciscuse jaoks pole oluline, kas abivajajana näiv inimene seda ka tegelikult vajab – kuigi üldjuhul ta seda ei vaja.

Vatikani poliitika taga on mingi ebardlik soov teha Kolmandast maailmast Jumala ja arenenud maailmast Saatana rahvas, luues Rahvaste Paabeli, mis Piiblis on küll negatiivse tähendusega. Ka poliitikas on paavst pannud ühte patta natsionaalsotsialismi ja eluterve rahvusluse, minnes seega globalismi ja multikultuursuse leeri. Pühast Isast on saanud Püha Poliitik.

Pagulaste jalgade pesemine võis teatud inimestele ilusa žestina tunduda, kuid reaalses elus tõelised inimlikkuse vaenlased vaid irvitavad selle üle ning teevad kuritegusid edasi. Jeesuse teo kordamine ei tee maailma paremaks, nagu ei teinud seda ka kaks tuhat aastat tagasi. Sellel alandllikkust rõhutaval aktil on mõju ainult Jumala juures surmajärgses maailmas (kes sellesse usub), karmis maailmas tundub see pigem vana mehe narrusena.

Vatikani maailmapoliitika pole kuidagi suunatud inimkonna abistamisele. Pigem on see piltlikult võttes targutamine õnnetuse tagajärgi likvideerivate inimeste juures selle üle, kuidas oleks õige teha, mida kõrgem jõud toimunust arvab ja kui patused me oleme, et asjadel selleni minna lasksime – reaalset kasu pole sellest grammigi.

Maailm, mis on koondunud El-i, ÜRO ja teiste globalistlike organisatsioonide ümber, toitub ikka dualismist, hea ja kurja võitlusest. Kahjuks on just Lääs selle probleemide lahenduseks võtnud – muidu on maailm justkui hea ja me võiksime ilusasti rahus elada, aga näe, on olemas halvad, kelle elimineerimisel saabub igavene rahu! Maailma ajalugu oma vastuoludega justkui polekski olemas – ehk on aeg mõista, et ka Vatikan, Brüssel ja kõik teised ennast “headeks” pidavad institutsioonid kannavad endas samamoodi inimkonda lõhestavaid vastuolusid?

Või minnes lokaalsemaks – kui Eestis on viha ja kurjust, siis seda kannavad võrdselt kõik poliitilised jõud, kuigi kurjaks tembeldatakse vaid EKRE. Kartellikamp on pseudoinimlikkuses just eriti vihane lõhestaja.

Kommentaarid