30.10.2023
Eestisse tahetakse “lõimida” just sellist rahvast.
Helsingin Sanomat on 26. oktoobril avaldanud mureliku artikli. Autor on Teemu Muhonen, pealkiri „Uurija ELi rassismiuurimusest: Nii ei tohi jätkuda“ (Tutkija EU:n rasismiselvityksestä: „Näin ei voi jatkua“).
Jutt käib eelmisel päeval avaldatud uurimusest „Tumedanahalisena ELis“, mille on teostanud Euroopa Liidu Põhiõiguste amet. 2022. aasta jooksul on 13 Euroliidu liikmesmaal läbi viidud küsitlusi Aafrika taustaga immigrantide seas. Küsiti, kas nad on kogenud oma nahavärvi tõttu oma õiguste riivet avalikes instantsides, vihameelset suhtumist, kiusamist politsei poolt ja diskrimineerimist argielu valdkondades.
124 lk uurimuse „Being Black in the EU – Experiences of people of African descent” link on SIIN.
Uurimuse tulemuste järgi on Soome mitme teema osas kui mitte esikohal, siis esikolmikus vähemalt. HS reporteri poolt appi kutsutud asjatundja, Tervise- ja heaoluameti juhtivteadur Shadia Rask kuulutab, et tulemused on samasuunalised teiste samasuguste uurimuste omadega. Ta peab murettekitavaks, et küsitletud kontingendist Soomes on möödunud aasta jooksul kogenud vihameelset suhtmist 43%, diskrimineerimist korteri otsingutega seoses aga koguni 60%.
Täitsa jube lugu. Näib, et vaestele neegritele – ups! uusafroeurooplastele! tehakse tõesti hirmsasti liiga. Lükakem siiski õiglased nördimushüüded hetkeks edasi ja mõelgem pisut järele.
Sisserändajate teema hakkas Soomes vähehaaval esile kerkima juba nullkümnendatel. Siis liikus meedias ka näiteid selle kohta, kuidas araabiakeelses sotsiaalmeedias ringles rändama asujatele õpetusi lihtsameelsete Euroopa ametnike ees paremini hakkama saamiseks ja omakasu välja pressimiseks.
Üks põhimõisteid oli võlusõna „rasizm“. Kui mõni tumeda nahaga muslim oli varguse, vägistamise või muu pättusega vahele jäänud, siis piisas tal näpuga kohtuniku poole näidata ja hüüatada „rassist“, kui ta minimaalse tingimisi karistusega kõndima lasti – sest vastasel juhul oleks vasakpoolsetest ringkondadest tõusnud meeletu seakisa. Tühistamise mõistet siis küll veel ei tuntud, kuid asja sisu sellest ei muutu – ükski kohtunik ei tahtnud naljalt niisuguse kampaania ohvriks langeda.
Viimase paarikümne aasta jooksul on rassismiteema Euroopa liberaalses, vasakideaale ülimaks upitavas meedias pidevalt esil olnud. Kusjuures teemat hoiavad üleval mitte need, kes väidetavalt rassistliku kohtlemise ohvriks on langenud. Kisa tõstavad need vasakideoloogia kandjad, kellel nüüd, kus töölisklassil oma traditsiooniliseks, ekspluataatorite klassi vastaseks võitluseks erilisi põhjusi alles jäänud ei ole, on elutähtis leida uusi rõhutuid, kelle õnne eest võidelda. Otsingud on olemuselt eksistentsiaalsed – muidu kaoks võitlejate olemasolu mõte ja vajadus.
Tihtipeale teenib rassismiteema ka sisepoliitilise kähmlemise huve. Värske näide pärineb tänavu suvest Soomes. Kui kevadistel parlamendivalimistel Põlissoomlaste erakond väga tugeva tulemuse tegi ja valitsusse pääses, siis algatasid vasakrohelised erakonnad koos neisse ülisallivalt suhtuva peavoolumeediaga nii raevuka „rassismivastase“ laimukampaania, et selle sarnast Soome ajaloos enne pole nähtud. Selleks, et iga hinna eest vihatud rahvuslastest – Põlissoomlastest – lahti saada, urgitseti kümne aasta tagustes Facebooki kommentaarides, otsiti välja iga üksik sõna, mida vähegi väänata andis, ja tuldi välja järeldusega, et nüüd on natsid valitsuses ja kohe-kohe kehtestatakse režiim Hitler 2.0. Õnneks ei ole Soomes NWO eestvõitlejate mõju nii tugev kui oli Eestis Mustal kolmapäeval, 13.01.2021. ja Põlissoomlaste osalusega valitsus jäi püsima. Esialgu.
Hädaldamist, et hoidku küll, paremäärmuslaste populaarsus kasvab, mis nüüd küll saab, on kostnud ka mujalt Euroopast. Ja võimatult narmendama taotud rassismikaart lehvib endise innuga Brestist Brestini. Mida peaks asjast arvama keskmine sisserändaja, kellel võõraste reeglitega ühiskonda sisseelamine niigi üsna ülejõukäiv ülesanne on?
Kui ta pidevalt igast torust kuuleb, kui paadunud rassistlik ühiskond teda ümbritseb, hakkab ta loomulikult iga põõsatuti taga tonte nägema. Keegi vaatas tänaval uudishimulikult tema eksootilist välimust – see rassist vaatas teda vihase pilguga tema tumeda nahavärvi tõttu. Keegi ütles talle kohalikus keeles midagi, millest ta aru ei saanud – mis see muud oli kui midagi solvavat tema tumeda nahavärvi tõttu. Isegi kõne intonatsiooni võib võõra kultuuri esindaja valesti tõlgendada, ja meedia poolt sissesöödetud hirm ja ebakindlus on siin päris kindlasti halvimad võimalikud nõuandjad. Küsige temalt, kas ta on rassistlikku, vihkavat suhtumist tunda saanud. Tema teab küll, mida vastata.
Rassismi ümber hädaldamise õhkkond on suurelt osalt peavoolumeedia tekitatud, kes rassismiteemat on hulk aastaid püüdnud rahvuskonservatiivide diskrediteerimiseks ära kasutada. Erilist edu see sallivusvihkajatele toonud ei ole, kuid see ei takista neid üritamast – veel ja veel, uuesti ja uuesti. Rändlejad ise, kes tegelikult pole enamat kui nupukesed rahvusüleste jõudude mängulaual, on suures osas neid legendimulle uskuma jäänud ja teevad mängu tõsimeelselt kaasa.
Tulgem nüüd tagasi murelike reaktsioonide juurde, mida 13 Euroopa riigi uusafroeurooplaste sõnade järgi kirja pandud uurimus Helsingin Sanomate järgi Soome asjatundjates on tekitanud.
Teine appi muretsema kutsutud asjatundja on Helsingi ülikooli etniliste suhete uurimuste professor Suvi Keskinen. [Tuletan meelde, et see ülikool pärgas Greta Thunbergi oma audoktori tiitliga.] Tema leiab, et rassismivastast tööd on Soomes ikka liiga vähe tehtud. Peaks lisama rassismivastast koolitust, see ehk aitaks.
Nii et lisagem muudkui rassismiteema trummeldamist, kuigi kõrvad sellest niigi kumisevad. Eelmainitu valguses võite kolm korda arvata, kas uusafrosoomlaste rassismikogemused hakkavad sedakaudu vaibumise märke näitama või saavad hoopis hoogu juurde.
Professor Keskinen ütleb veel, et uurimustulemuste kohaselt otsustajate avalik rassismist lahtiütlemine ei piisa, tarvis on minna kohalikule tasandile.
Nii et, minister Riikka Purra ja teised rassismijahi ohvriteks osutunud ministrid – võite rassismist lahti öelda nii palju kui tahate, „uurimustulemuste kohaselt“ sellest nagunii ei piisa, nagunii teid ei usuta, ja materdamine jätkub.
Soome asjatundjad Rask ja Keskinen rõhutavad, et Rootsis esineb rassismi kogemist oluliselt vähem kui Soomes. Nähtuse põhjusi aga polegi veel uuritud.
Viimasel ajal Rootsist kostnud uudiste taustal ei söandaks küll Soome valitsusel soovitada kiirustada rändlejate kohtlemise osas Rootsist eeskuju võtma…
Paul Oja, Uued Uudised Soomest