07.05.2023
Riikka Purra.
Laupäeval, 6. mail, on Põlissoomlaste esimees Riikka Purra postitanud Twitteris järgmise säutsu: „Soome valitsuse võimalused mõjutada ükskõik mida on kaduvväikesed, kui küsida vasakpoolsetelt. Takistusteks ees on igatahes inimõigused, põhiseadus, EL, rahvusvahelised lepingud, moraal, empaatia, maine, ajakirjanduse vabadus ja muidugi õigete tulemusteni viinud uurimused.“
Netiportaal Uusi Suomi on deklareerinud, et „meie uudistevahendus on erapooletu ja meil ei ole poliitiist agendat“. Ometi annab lehes pidevalt oma arvamuslugusid kirjutav Jouni Snellman, Espoo sotsiaaldemokraatide esindaja, juba üksi lehele teatud värvingu.
Riikka Purra sõnum Twitteris pani maailmavaatelt punaka kolumnisti kõiki asju läbi liberaaldemokraatliku punase värvi nägema. Kohe oma kirjutise alguses põrutab ta täie rauaga:
„Tollest ohutuna paistnud tüübist on koorumas pruuni värvi putinist, kes ilmselt unistab mingi Vene malli järgi moodustatud parempoolsest diktatuurist.“ Veidi hiljem jätkab Snellman: „Venemaast erinevalt oleme meie, liberaalse demokraatia kaitsjad aegsasti ärkvel ja meie ei lase asjadel liiga kaugele areneda.“
Vaatame natuke lähemalt „pruuni värvi putinisti“ Riikka Purra sõnumit.
Valitsuse saavutuste takistajaks on: inimõigused – teame hästi, mida need vasakpoolsete arvates kujutavad. Piiramatuid õigusi igasuguste soohälvikutele, et nende ideoloogid võiksid normaalsele ühiskonnale pähe istuda ja perversset elulaadi uusnormaalsusena dikteerida. Piiramatut õigust kust tahes maailma riigist Soome tulla ja Soome ühiskonna arvel parasiteerida ning paljuneda. Soome põliselanikud peavad muidugi ennast koomale tõmbama ja suu kinni pidama, et mitte „pruuni putinisti“ nime ära teenida.
Põhiseadus deklareerib teadagi võrdseid õigusi kõigile Soome elanikele. Praktikas tähendab see pahatihti, et sisserändajad on hulga võrdsemad kui põliselanikud.
Euroliit ja rahvusvahelised lepingud – meie siin Soome lahe lõunakaldal teame isegi hästi, kuidas need meile üha pöörasemaid „euroopalikke väärtusi“ samm-sammult pähe määrivad. Soome rohelised on aga ammu selle poolest silma paistnud, et väänavad rahvusvahelistele lepingutele kodus omalt poolt veel paar vinti peale.
Kui sa väljastpoolt tulevaid hukatuslikke mõjusid natukegi selle kandi pealt hinnata püüad, mida need soomlastele ja soome elulaadile kaasa toovad, siis pole sul moraali ega empaatiat ollagi ja Soome rahvusvahelise (mida meist küll Brüsselis mõeldakse) maine oled sa päästmatult tuksi keeranud.
Ajakirjanduse vabaduse all peetakse aga üldiselt silmas vabadust piiramatult põlissoomlasi nüpeldada. Niisugust ajujahti, nagu siinpool lahte EKRE vastu harrastatakse, pole Soomes küll veel nähtud, kuid kaugel seegi enam on – kui küsida vasakpoolsetelt.
Ja mis teadusuuringutesse puutub, siis üldsuse ette lastakse tõesti ainult neid „õigeid“ tulemusi – greetaliku rohepöörde üleshaipimist ning LGBT+ tähejorule uute tähtede juurde leiutamist. Vastupidiseid tulemusi varjatakse ja summutatakse süvariikide kõigi jõududega.
Nii et Riikka Purral on täiesti õigus kõiki neid iseenesest õigeid ja kaalukaid mõisteid iroonilises võtmes käsitleda – kui arvestada orwelliliku uuskeele arengut ja seda, millise sisu need õiged ja vajalikud mõisted vasakjõudude propagandas on saanud.
Kahjuks ei ole Riikka Purra osanud Jussi Halla-aho kogemustest õppust võtta. Halla-aho paigutas kord oma Scripta-blogisse samal kombel iroonilise ütlemise, kus võrdles meedia suhtumist soomlastesse ja sisserännanutesse. Selle eest väntsutati teda läbi kõigi kohtuastmete kuni Ülemkohtuni välja, ja lõpuks pidi ta ikka 400 eurot trahvi maksma. Ja tema väljaütlemisi blogi veergudel tuletati talle meelde umbes 10 aastat – nii kaua, kuni ta 2021. aastal erakonna juhi kohalt tagasi astus.
Purra oleks pidanud iga oma väite pulkadeks lahti võtma ning puust ja sotsialistlikult punaseks värvituna oma adressaatidele ette laotama. Tahtlikke vääritimõistmisi oleks ka siis tulnud parvekaupa. Nüüd aga tundub mulle, et selle säutsu eest haukumine jääb teda saatma nii kauaks, kui ta poliitikas osaleb.
Tahtmist selleks on vasakjõududel küllalt. Piisab, kui meenutada Vasakliidu kunagise esimehe Paavo Arhinmäe hüsteerilist revolutsionäärikiljatust Facebookis, kui Petteri Orpo 27. aprillil oli teatavaks teinud valitsuskoalitsioonikõnelustes osalevad erakonnad.
„Kas Soome saab oma ajaloo kõige parempoolse valitsuse? Peab minema üle saja aasta tagasi, meie rahva süngeimasse aastasse 1918, et leida samasugust parempoolset valitsust kui see, mida Petteri Orpo nüüd kokku hakkab panema. 1918. a, novembris moodustati Ingmani valitsus /…/ Praegune valitsuspõhi on veel parempoolsem, kuna kaasatud on ka põlisrassistid. Ingmani valitsus püsis 142 päeva. Loodan, et Orpo süsimust kodanlik valitsus püsib veel vähem. /…/ Nüüd tuleb kõigil minna punalippude all süsimusta parempoolse valitsuse vastu meelt avaldama.“
Läbirääkimised Aadelkonna majas kestavad. Ajakirjanikud on iga päev püüdnud osalejatelt välja pinnida mingeid mahlakaid üksikasju, et neid siis meedias „analüüsima“ hakata, kuid nõupidamistes osalejad on olnud õigustatult kidakeelsed.
Petteri Orpo on oletanud, et juuni alguseks on uus valitsus moodustatud.
Paul Oja