13.03.2022
Vasakliberaalide arvates vajavad need elujõus mehed rohkem abi ja tähelepanu, kui ukraina naised ja lapsed.
Üha sagedamini ringleb teateid, et Venemaa agressioon Ukraina vastu ei ole piisavalt tähelepanuväärne sündmus, et paljudest ajudest rohepöörde, soosantluse, rassismiluulude vms seotud roosat udu hajutada. On neid, kes isegi Ukraina sõjapõgenike abistamise kajastamisse oskavad rassismitondi sisse sokutada.
Põlissoomlaste netiportaal Suomen Uutiset toob näiteks noortele suunatud uudisteportaalis Yle Kioski ilmunud Instagram-postituse, kus hädaldatakse „strukturaalse rassismi“ ilmingute pärast Ukraina-Poola piiril. Yle reporteri mure on, miks ukraina sõjapõgenikele ei heideta ette nutitelefone, nagu 2015. a. lainega tulnud Lähis-Idast pärit noormeeste puhul tehti.
Iraagist ja Afganistanist tulnud noormehed panevad pahaks, et esmalt lastakse näiteks rongile ukraina, s.o valgest rassist naised ja lapsed, neid aga tõrjutakse üle piiri pääsemast. Seda loo kirjutaja ei taha märgata, et sõjaväekohuslaseeas ukraina mehi ei lasta välismaale hoopiski.
Põhjalikku kajastamist leiab ühe Kongost tulnud noormehe nördimus, kellele pakuti automaati ja võimalust astuda Ukraina kaitsjate ridadesse. „Meie oleme mustad, miks meie peaksime Ukraina eest võitlema?“ pahandas too.
Üldse leiab loo kirjutaja lääne ajakirjanikele ette heita Ukrainast pommide alt põgenenud naiste ja laste kannatuste upitamist tähtsamaks kui Lähis-Idast või Aafrika lõunaosast tulnud noormeeste omi. See, et valged välisukrainlased ja muudki valged massiliselt Ukrainasse reisivad, abiks vabadusvõitlejatele, see tegelikkuse „strukturaalne rassism“ jääb Yle reporteri vaateväljast miskipärast kõrvale.
Põlissoomlaste eelmine esimees Jussi Halla-aho on täheldanud „meedias ja punarohelise poliitika sügavamas otsas“ hapuka maiguga arvamusavaldusi, kus pannakse imeks, miks küll Ukrainast tulnud põgenikesse suhtutakse nii tunduvalt teistmoodi kui 2015. aasta lainega saabunutesse.
Ta esitab mõningaid enda mõtteid selle nähtuse seletuseks.
1. Ukrainast põgenevad naised ja lapsed. Tõelised lapsed, kes hirmuga kaisukaru kaenlasse pigistavad. Mitte ülespumbatud musklitega kolged, kes ütlevad, et nad on 17-aastased ja väidavad suutvat seda tõestada.
Pealegi, samal ajal kui ukraina naised ja lapsed pommide alt põgenevad, jäävad nende isad ja mehed kodumaa olemasolu eest võitlema. Ja kümned tuhanded juba välismaal olnud ukraina mehed naasevad kodumaale, et selle võitlusega ühineda.
Just nii saab tavaline inimene aru sellest, mis on pagulus ja milleks on välja töötatud pagulust käsitlevate rahvusvaheliste lepingute süsteem.
2. Ukrainlased on tänulikud, et saavad katuse pea kohale. Iraaklased teatavad kõva häälega, et puder ei maitse ja et vastuvõtukeskus on kesklinnast liiga kaugel.
3. Paljudel inimestel on juba olemas teatud kogemusi ja tähelepanekuid ukrainlastest. Neid on nähtud ehitustel ja talumajapidamistes, tööd tegemas. Iraaklasi seevastu nähakse… Noh, igaüks mõelgu ise, kus neid näha võib.
4. Ukrainas toimuv on Euroopa pagulaskriis. On loomulik, et sealt põgenetakse lähipiirkondadesse ehk Euroopasse. Põgenikud ei nõua, et neid toimetataks USA-sse või Jaapanisse.
Jussi Halla-aho usub siiski, et eespoolmainitud „punarohelise poliitika sügavam ots“ mõistab seda kõike. Siin on tegemist lihtsalt enda kognitiivse dissonantsi projitseerimisega poliitilistesse vastastesse. Sügavam ots ise ei ole ukraina naistest ja lastest hoopiski sama innustunud kui ülespumbatud musklitega kolgedest, kes ütlevad, et nad on 17-aastased ja väidavad suutvat seda tõestada.
Enda kripeldavat südametunnistust püütakse rahustada, süüdistades teisi topeltmoraalis.
Paul Oja, Uued Uudised Soomest
