Paul Oja: üks lugu elu süngemalt poolelt – seekord ilma poliitilise tagamõtteta  

Paul Oja on EKRE Soome osakonna liige ja Uute Uudiste kaasautor.

Pole vist enam üllatus, et eluaegne vanglakaristus ei tähenda seda, mida mõiste otseselt ja üheselt ütleb – Paul Oja räägib Soome näitel, kuidas laibatükeldaja “eluaegne” lõppes liberaalses süsteemis 45 aasta vanuses.

“Kui keegi paneb toime eriti raske kuriteo ja kohus ta eluks ajaks vangi mõistab, kui pika karistuse ta siis saab? Eluaegne vanglakaristus peaks tähendama, et kurjategija selles elus enam vanglamüüride vahelt välja ei pääse. Kuidas on aga lood tegelikult?

Eri riikides on kasutusel väga erinevaid süsteeme. Mõnel pool määratakse kindlaks eluaegse vanglakaristuse maksimumpikkus. Mõnel pool miinimumpikkus enne armuandmise taotlemise võimalust, on ka vahepealseid kombinatsioone.

Soomes on praegu nii, et kui eluks ajaks vangi mõistetu on ära istunud 12 aastat, käsitletakse tema juhtumit uuesti Helsingi õuekohtus. See kohus otsustab, kas karistuse kandmist tuleb jätkata või mitte.

Soome meedias on on imestust äratanud õuekohtu otsus eluaegse vanglakaristuse saanud naise vanglast vabastamise kohta. Naine, Virpi Butt (45), oli osaline kahe mehe tapmises ja laipade tükeldamises. Tema kuriteokaaslane Janne Hyvönen pääseb samal kombel vabaks märtsis, teatab Iltalehti.

Soomes on korraldatud nii, et pärast kurjategija süüdimõistmist võtab Kuritegude õiguslike tagajärgede inspektsioon (Rikosseuraamuslaitos), mis tähendab põhiliselt vanglat, ta enda jälgimise alla. Antud juhul hoiatas Vangide psühhiaatriahaigla, et kuriteo kordamise risk on kõrge. Ka Kuritegude õiguslike tagajärgede inspektsioon ei soovitanud vangi vabastamist.

Helsingi õuekohus otsustas siiski vangi vabastada. Inimesed panevadki nüüd imeks, mis mõtet on küsida vangla töötajate arvamust, kes konkreetset vangi hästi tunnevad, kui kohus nende soovitustest väljagi ei tee ja võtab otsuse vastu ainult paberite põhjal.

Inspektsiooni jurist Esa-Pekka Hänninen näeb sellegipoolest õuekohtu otsuses ka positiivset külge. Ta leiab, et õuekohus ei ole mingi kummitempel, vaid teeb otsuseid iseseisvalt kaalutledes.

Saab näha, kas pärast märtsikuud, kui koostööpartnerid taas priiuses kokku saavad, ilmub politseikroonikasse uus sensatsiooniline uudis jõhkrast kuriteost. Või osutuvad õigeks õuekohtu iseseisvad kaalutlused, sellele vaatamata, et inspektsiooni statistika järgi 49% vabanenud vangidest sooritab uue kuriteo viie aasta jooksul.”

Kommentaarid