Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Poliitikas langevad maskid ja paljastuvad vihkavad grimassid. Saksamaa ja Slovakkia näidetel

-
05.06.2024
Saksamaal välguvad noad, kõik pussitavad kõiki.
© Scanpix

Liberaalid ja vasakpoolsed on pikka aega püüdnud näidata, et nemad on sallivad, aga “vaat need teised” – silmas peetakse konservatiive ja parempoolseid, keda sildistatakse “vihkajateks” ja “paremäärmuslasteks”. Aga nagu ütleb kõnekäänd “Kes teisele nime annab, see seda ise kannab!”

ERR kirjutas mullu 1. oktoobril: “Slovakkias laupäeval peetud üldvalimised võitis vasakpopulistlik partei Smer-SD, mis soovib lõpetada sõjalise abi Ukrainale ning suhtub kriitiliselt Euroopa Liitu ja NATO-sse. Kui loetud olid peaaegu kõik hääled, toetas ekspeaminister Robert Fico Smer-SD-d 23,3 protsenti ja Euroopa Parlamendi asespiikri Michal Šimečka tsentristlikku ja euromeelset Progressiivset Slovakkiat 17 protsenti valijatest. 59-aastane Fico on lubanud, et Slovakkia ei saada enam Ukrainale  laskemoona ning on kutsunud parandama suhteid Moskvaga. Analüütikud prognoosivad, et Fico valitsus võib muuta Slovakkia välispoliitika sarnaseks Ungari peaministri Viktor Orbani omaga.”

Asi pandi poliitiliselt paika – Fico võimuletulek tähendab eemaldumist Brüsselist. Ja siis tuli pauk sõna otseses mõttes – Ficot tulistati ja koguni neli korda. Kui asi läks nii karmiks, siis peab asi olema vihkamises – ja kui otsida vihkamise allikat, siis jääb paraku üle opositsioonileer ehk euromeelsed.

AFP vahendab: “Slovakkia peaminister Robert Fico tegi kolmapäeval esimese videopostituse pärast atentaadikatset läinud kuul, rünnates selles teravalt oma poliitilisi vastaseid, keda ta süüdistas vihkamise õhkkonna loomises, mis innustas muuhulgas ka tema elu kallale kippunud meest tegudele. Samas andestas ta tulistajale.”

Loo tõdemus on see, et kui poliitikas läheb vihkamiseks, siis pole ka liberaalid ja vasakpoolsed puhtad, vaid sageli on nad kõige hullemad. Seda on näha ka Eesti poliitikamaastikul, kus võimuliit säriseb vihkamisest oponentide vastu ja üritab opositsiooni igati elimineerida, seda on näha ka agressiivsetes “vähemustes”. Ka Kaja Kallase nägu infotunnis, kui talle esitatakse opositsiooni poolt küsimusi, ei ole grammigi “empaatiline” ja “salliv”.

ERR jätkab ikka tuntud joont, olles teinud intervjuu mõttekoja Globsec demokraatia keskuse juht Dominika Hajduga ning ikka aetakse oma joru – “Üks tapmiskatse mõjusid näib olevat ka meedia suurema kontrolli alla võtmine,” kirjutab ERR. Ikka minnakse tagasi Fico demoniseerimise juurde, kuigi Slovakkias tunduvad kõik vihkavat kõiki.

Sama on Saksamaal, kus enne europarlamendivalimisi on olnud arvukalt rünnakuid erinevate poliitiliste jõudude vastu. Mais ründas rühm noorukeid Dresdenis valimisplakateid üles pannud sotsiaaldemokraatide europarlamendi liiget Matthias Ecket. Mõni päev hiljem löödi endist Berliini linnapead Franziska Giffeyt pähe.

Kolmapäeval tuli uus uudis: “Paremäärmusliku erakonna Alternatiiv Saksamaale (AfD) kohalike valimiste kandidaati rünnati Mannheimis noaga, teatas partei kolmapäeval. Samas linnas ründas Afganistanist pärit mees eelmisel nädalal radikaalset islamit vastustava organisatsiooni Pax Europa liikmeid. Viis inimest sai haavata, ründajat peatada püüdnud politseinik suri saadud haavadesse.

Politsei sai teisipäeva õhtul väljakutse Mannheimi Rehinau linnaossa, kus üks mees plakateid maha võttis. “Üks AfD poliitik, kes samuti asjast teada sai, hakkas kahtlusalust jälitama,” teatas politsei. Siis haavas kahtlusalune AfD poliitikut vaibanoaga. Haavatud poliitik viidi lähimasse haiglasse, tema vigastused ei ole eluohtlikud, ütles politsei.”

Migrantidest üle ujutatud ning vasak-ja paremleeri vastuolude poolest tuntud Saksamaa on hetkel nagu viitsütikuga pomm: varem on rünnatud ka kristlikke demokraate ja teiste erakondade toetajaid – liberaalne Saksamaa säriseb vihkamisest.

Ka Gruusias pole lood sugugi sellised, nagu barrikaadidel kondav minister Margus Tsahkna üritab näidata. Seal ei toimu mitte kokkupõrge Vene ja Euroopa suuna vahel, vaid traditsioonilise ühiskonna ning “uusväärtuste” impordi vahel, kus Brüssel üritab vastutasuks Euroopasse integreerimise eest sisse vedada liberaalseid “uusväärtusi”. Vihkamisel aga on uusmarksismist nakatunud pseudoliberaali lõust.

Liberaalsetes riikides kehtestatakse karme vihakõneseadusi, aga vihkamine levib sellest hoolimata, sest nende seaduste kehtestajad on üldjuhul ise vihkajad, kes loodavad nende abiga vaid oponente vaigistada ja neid vihkajatena kujutada. Mitte ükski vihakõneseadus pole midagi paremaks teinud, pigem vastupidi.

Pole kahtlustki, et Brüsseli vasakliberaalne eliit õhutab ise samuti vihkamist nende vastu, kes neile ei allu, seda tehti Poolas ja tehakse edasi Ungaris., kus üritatakse riike massiväljaastumistega pöörata. Nagu nüüd Gruusias, kus rahva soovi ühineda Euroopaga kasutatakse lihtsalt ära “uusväärtuste” pealesurumiseks.

Kui vaadata läänemaailma, siis midagi head ei näe ka seal: pinged ja vihkamine on igal pool laes, mida näeb Gaza sõja järelkajades Euroopa tänavatel; USA ühiskonnast tuleb aina teateid veretöödest ja peamiselt just demokraatide valitsetavatest osariikidest; Prantsusmaa hoiab tänavatel kümneid tuhandeid politseinikke, sandarmeid ja sõjaväelasi, et talitseda “mitmekesise” ühiskonna radikaliseerunud osa; Rootsis sõdib riik sisserändetaustaga kuritegevusega ja isegi Eritrea valitsuse pooldajad ja vastased lasevad Euroopa linnades üksteisel aadrit.

Uued Uudised