VIDEO: Põlissoomlaste uueks juhiks kandideeriva Jussi Halla-aho kõne

0

Suurte lootustega Soome parlamenti läinud Põlissoomlaste erakond on oma tegemistes takerdunud ja osad selle liidrid kahjuks peavoolustunud, pettes sel moel valijate ootusi migratsioonikriisi lahenduste osas.

Erakonna senine juht Timo Soini on lubanud esimehe kohalt taanduda ja uuks esimeheks pürib mitu persooni, kellest üks on tugevamaid kandidaate on Jussi Halla-aho. Toome täies mahus tema kõne tõlke eesti keeles, vidoe ise on aga soomekeelne.

Head kodanikud ja Põlissoomlased!

Aastavahetuse paiku ajalehele Helsingin Sanomat antud intervjuus ütlesin, et üsna tõenäoliselt taotlen juunikuisel erakonnakoosolekul Põlissoomlaste esimehe kohta. Siis ei olnud veel teada, millised on praeguse esimehe kavatsused selles suhtes või kes veel võiks oma kandidatuuri üles seada. Praegu on positsioonid selgemad: Timo Soini teatas eelmisel pühapäeval, et tema ei kavatse jätkata esimehena. Järgmisel päeval teatas parlamendirühma esimees Sampo Terho oma kandideerimisest. Ilmunud on ka teisi kandidaate või kandidaadiks kavatsevaid.

Kui teatasin, et tõenäoliselt sean oma kandidatuuri üles, siis plaanis oli esitada väljakutse erakonna ametis olevale juhtkonnale ja Timo Soinile. Järgmiseks räägin veidi, miks?

Kõigepealt, Timo on juhtinud meie erakonda kakskümmend aastat. Keegi pole talle kunagi tõsiselt võetavat väljakutset esitanud. Selline olukord ei ole terve, vähemalt mitte nii suures erakonnas. Esimehe valimised on liikmeskonnale võimalus anda vastukaja ja juhtkonnale võimalus vastukaja vastu võtta. Kui juhtkonnale kunagi väljakutset ei esitata, kui selle toetus on alati 99 % või see valitakse tagasi ühel häälel, siis selline olukord võtab juhtkonnalt vajaduse ja võimaluse areneda. Samal ajal hakkab suur osa realiikmetest uskuma juhtide täiuslikkust, vältimatust ja surematust.

Maailm ümberringi muutub ja Põlissoomlastel tuleb ka muutuda, et olla aja nõuete kõrgusel. On tähtis, et erakonna juhtkond oleks hirmul oma kohtade pärast. On tähtis, et erakond muutuks. Ma ei taha, et järgmine esimees istuks oma kohal kakskümmend aastat. Minu meelest oleks hea, kui esimehe järjestikuseid ametiperioode tohiks olla näiteks kolm või neli. Erakond ei tohi tiirelda ühe isiku ümber ja ühe isiku najal püsti püsida. See nõrgestab erakonda.

Teiseks, Põlissoomlaste reatoetajate ja -aktivistide seas on maad võtnud selline mulje, et praegune juhtkond ei pööra piisavalt tähelepanu neile küsimustele, mille tõttu Põlissoomlaste poolt on valimistel hääletatud. Kõik mõistavad, et Põlissoomlased ei või üksi dikteerida valitsuse joont, kuid raske on mõista ja heaks kiita selliseid kommentaare, et sisseränne ei olevat tähtis poliitiline küsimus, et migrantide probleem Euroopas olevat nüüd kontrolli all, et Türgi läbirääkimised ELi liikmeks saamisest oleks positiivne protsess, või et tarvis oleks karistada ELi liikmesriike, kes keelduvad allumast varjupaigaotsijate ELi sisesele ümberpaigutamisele. Seegi ei aita alati, kui me ütleme, et küll me teeksime, aga me ei või ju. Hääletajatel tekib küsimus, mis kasu on sellise erakonna poolt hääletamisest, mis küll teeks, aga ei või ju.

Kogu Põlissoomlaste valitsuses osalemise aja jooksul meedia ja teised erakonnad on heitnud Põlissoomlastele ette, et nad on söönud oma valimistel antud sõna ja et nad on hakanud abiparteiks. Huvitav, et nüüd, seoses küsimusega uuest esimehest, on erakonda järsku hakatud kiitma koostöövõimest, vastutustundelisest tegutsemisest ja riigimehelikkusest. On hoiatatud, et minu valimine esimeheks rikuks kõik selle ära. Nii et meedia ja poliitiliste konkurentide nägemuse järgi Põlissoomlaste jaoks vastutustundeline poliitika on valimislubaduste söömine ja tegutsemine abiparteina.

Kui vaenlane sinu tööd kiidab, on põhjust muret tunda. Meedia ja teised erakonnad ei taha Põlissoomlastele head. Nad tahavad, et Põlissoomlased kuivaks kokku olematuks ja kaoksid segamast vana, heaks tunnistatud poliitilist tasakaalu. Siis poleks enam vaja rääkida sisserände või ELi sugustest ebameeldivatest asjadest.

Soomlastele räägitakse, et vähe imelik või monomaanne on nii palju sisserändest rääkida. See on ju pisiasjadesse takerdumine ja ainult üks sektor kogu poliitikast. Nagu ikka, on Soome ühiskondlik diskussioon Euroopa omast mõne aasta jagu maas. Kõigis Lääne-Euroopa maades, ka Euroopa Liidus, valitseb see teema ühiskondlikku arutelu ja on valimiste tähtsaim teema. Sisseränne on eraldi võetuna suurim kõneaine nii Hollandi, Saksamaa kui ka Prantsusmaa valimistel. Brittidele see oli keskne põhjus Euroopa Liidust lahkumiseks. Ameeriklastele see oli keskne põhjus Donald Trumpi poolt hääletada.

Mitmes Euroopa riigis on olemas rahvusmeelne erakond, mis keskendub nimelt sisserände küsimustele ja rahvuslike huvide kaitsmisele. Vaadakem kasvõi teisi Põhjamaid.

Taani suurim partei on Taani Rahvapartei. See on opositsioonis, kuid toetab valitsust. Vastutasuks toetuse eest on Rahvapartei sisserändepoliitikast saanud kõigi traditsiooniliste suurte parteide liin.

Norras kuulub Eduerakond Põlissoomlaste kombel valitsusse. See on oma sisserändeliinist kindlalt kinni pidanud ja sellest kogu valitsuse liini teinud.

Rootsis on Rootsidemokraadid opositsioonis olles saavutanud kaalukeele positsiooni ja nad on suutnud kummalegi peaerakonnale survet avaldades sundida neid oma poliitikat karmistama.

Nagu näeme, rahvusmeelne ja sisserändekriitiline erakond võib mõjutada poliitikat nii valitsuses kui ka valitsusest väljaspool olles. Kõige tähtsam on oma joonele kindlaks jääda. Kui selles liigselt järeleandmisi teha, kaob toetus, ja kui toetus kaob, siis pole enam hooba, millega asju mõjutada.

Viimaste päevade ajal on juhtkirjades ja kolumnites oletatud, et ma tõmbun konkurentsist tagasi, kuna minu tähtsaimaks sihiks peetud Timo Soini loobumine on saavutatud. Teisalt on esitatud hinnanguid, et realiikmete poolt avaldatav tugev surve sunnib mind igal juhul oma kandidatuuri üles seadma, et kindlustada oma usutavust. Ma olen tõepoolest saanud väga palju tagasisidet, eriti pärast seda, kui Timo Soini oma loobumisest teatas. See tagasiside aga pole mõjutanud minu otsust, mille olen teinud juba tükk aega tagasi.

Nagu teavad need, kes ajalugu tunnevad, mina ei karda teha ebameeldivaid otsuseid, mis võivad pahandada minu toetajaskonda, kui tunnen, et sellised otsused on õiged ja vajalikud. Üks pretsedent oli aastal 2009 – see oli minu otsus mitte seada üles oma iseseisvat kandidatuuri eurovalimistel pärast seda, kui partei juhtkond algselt kokkulepitust taganedes mind Põlissoomlaste nimekirjast kõrvaldas. Minu seekordne otsus pahandas õige paljusid. Mõned pole seda tänapäevani andeks andnud. Ometi on selge, et mu otsus oli õige. Kui ma oleksin teinud hõlpsa ja meeldiva otsuse, siis oleks nii minu kui ka Põlissoomlaste olukord täna hoopis teistsugune.

Mida siis teha nüüd, kui Sampo Terho on kandidaat, Timo Soini aga mitte? Ma olen tundnud Sampo Terhot kaua aega. Mul on olnud rõõm teha temaga koostööd Euroopa Parlamendis ja veidi pärast sedagi. Meie poliitilised vaated ja väärtushinnangud ei ole teineteisest kuigi kaugel. Mulle ei meeldi kõik inimesed, kuid Sampo Terho on mulle siiralt sümpaatne.

Esimehevalimistel räägitakse sellest, kui usutav on partei ja selle juhtkond oma toetajate silmis. Nagu eespool ütlesin, see usutavus pole praegu parimas mõeldavas seisus. Sellest rääkides on oluline, millisena asjad välja paistavad. Praegu näib tugevasti, et Sampo Terho on pärandusprints, Soini ja parteieliidi kandidaat. Seda kujutluspilti võimendavad need täpselt ajastatud toetusavaldusecd, mida teised kõrgel positsioonil olevad põlissoomlased Terho pressikonverentsi ajal avalikkuse ette saatsid. Sama kujutluspilti võimendab ka see, et erakonna tähelepanuväärne taustafiguur Lõuna-Põhjamaalt on alustanud jõulist kampaaniat minu vastu.

See, et ametis olev juhtkond võib ise endale järglased nimetada, ei kuulu minu meelest nüüdisaega ega edenda Põlissoomlaste sisemist tervenemist. See, et ametis olev juhtkond võib ise endale järglased nimetada, on sama halb variant kui see, et ametis olev juhtkond jätkab ise. Võimu pärimine ei edenda muudatusi, peale selle sunnib see kahtlema võimupärija sõltumatuses. Ma ei tea, kas asjad on nõnda, kuid nii see näib olevat. Ja nagu ütlesin – see, mis näib, on oluline.

Ma usun, et kui Sampo Terho valitakse Põlissoomlaste esimeheks, siis saab temastki hea esimees. Ometi vähendab tema kui iseseisva tegutseja ja muudatuste tooja usutavust parteieliidi varjamatu toetus. Kogu liikumise ja Terho enda usutavuse seisukohalt oleks katastroofiline, kui ta plaksutataks esimeheks ühel häälel või määratu ülekaaluga. Seetõttu taotlen ma Põlissoomlaste esimehe kohta 2017. aasta erakonnakoosolekul.

Erakonna koosolekust osavõtjad on selles suhtes soodsas olukorras, et neil pole vaja põrsast kotis osta. Nii minul kui ka Sampo Terhol on olnud pea viimase kümne aasta jooksul Soome poliitilises diskussioonis üsna hästi nähtav roll. Te võite vaadelda meie senist tegevust ja hinnata, kumb meist tõenäolisemalt juhib erakonda nii, nagu seda teie arvates tuleks juhtida.

Kuna ma pakun ennast kõrgetasemelisse auametisse, siis tuleb mul rääkida veidi sellest, mida ma sinna saades teha kavatsen. Minu kesksed sihid on tihedasti seotud minu kandideerimise põhjustega, millest hetk tagasi rääkisin.

Minu arvates peab partei juhtkond nii sõnas kui ka teos paremini kajastama nende inimeste muresid ja lootusi, kes meie poolt hääletavad. Me ei ole suur erakond seetõttu, et oleme nii head ja ilusad. Me oleme suur erakond seetõttu, et nii palju tavalisi inimesi on hääletanud meie poolt, et öelda midagi ja muuta midagi. Meil on mitmesuguseid toetajaid – endisi koonderakondlasi, endisi vasakliitlasi ja kõiki sealt vahepealt. Ma ise näen enamikku toetajatest ühendava liimina rahvusmeelsust, arusaama, et Soome riigivõimu esmane kohus on kaitsta soomlasi ja nende heaolu. Põlissoomlasi ühendab nägemus, et Soome ei tohi olla globaalne sotsiaalabi kontor, kuhu kellel tahes on õigus ülalpeetavana sisse kooserdada ja esitada jultunud nõudmisi. Ma usun ka, et põlissoomlasi ühendab tugev õiglustunne, veendumus, et seaduste ja kohtuinstantside ülesanne on kaitsta kodanikke kurjategijate eest, mitte kurjategijaid oma tegude tagajärgede eest.

Põlissoomlaste seas on ka neid, kellel on teistsuguseid arvamusi. Kõigi meele järele ei või olla. On siiski tähtis, et me määratleme end selgemini kui seni.

Nagu kõigil inimestel, on ka minul häid ja halbu omadusi. Halbadest mul ei ole tarvis praegu palju rääkida, sest meedia esitleb neid meelsasti järgmiste kuude jooksul. Seal räägitakse muuhulgas, et ma olen uje, arg, kartlik, ebakarismaatiline ja ebasotsiaalne. Ka minu põsed punetavad sageli. On tõsi, et ma olen kehv suhtlusadjutant ega armasta kuulata oma häält. Kui soovite esimeheks naljameest või meelelahutajat, olen võib-olla ebasobiv kandidaat.

Ma olen poliitikas sellepärast, et tahan asju muuta. Minu tugevaid külgi on paks nahk ja kõva pea. Ma üldiselt ei karda seda, mida minust mõeldakse. Eriti ei karda ma seda, mita vastased minust mõtlevad. Sel põhjusel on mind raske mõjutada ähvarduste, altäemaksu või lipitsemisega. Mulle ei meeldi kahmimine, intrigeerimine ja tagaselja suskimine mistahes alal. Kui midagi kokku lepitakse, tuleb sellest kinni pidada. Kahjuks pole ka meie liikumises alati nii olnud. Partei tegevus peab kannatama päevavalgust nii raamatupidamise kui ka auametite või kandidaadikohtade jagamise osas. Onupojapoliitikat või kiusamist ei tohi sallida ei üldriiklikul ega ka kohalikul tasandil. Lojaalsus on minule tähtis, on siis tegu oma perega, oma rahvaga või oma erakonnaga. Mina olen alati omade poolt. Põlissoomlaste hulgas harrastatakse palju avalikkuses omade kallal tänitamist. Mina ei tee seda realiikmena ega hakka tegema seda esimehena. Hea juht ei upita ennast ülespoole ega alanda teisi. Hea juht ei kiida ennast ühiste kordaminekute eest ega sõima teisi ühiste ebaõnnestumiste eest.

Meedias on spekuleeritud selle üle, mis saab valitsuse sisesest koostööst ja kuidas jagunevad ministriportfellid, kui mind valitakse esimeheks. Sellele ei ole valmis vastust. Lähtuda tuleb kummagi küsimuse lahendamisel siiski sellest, mis on erakonna taotluste seisukohalt otstarbekas. Erakond ei tohi olla üksikisikute moosipütt, kus üksikute meeleolud või mugavus või huviobjektid määravad selle, kuidas toimida.

Head põlissoomlased!

Meedia on kinnitanud, et mitte keegi saadaval olevatest kandidaatidest ei suuda täita Timo Soini suuri saapaid. Minul pole vajadust neid täita ja ma ei taha, et ka keegi teine neid täidaks. Timo on ära teinud tohutu töö, kuid see erakond ei vaja teist sama suurt juhti. Me vajame erakonda, mis oleks demokraatlikum, diskuteerivam, paljuhäälsem ja hajutatum. Kes ka valitakse suvel esimeheks, ma tahan, et 2019. aasta parteikoosolekul oleks selle ameti peale mitmeid tugevaid tahtjaid, ja et keegi ei oleks enam mures, et kas partei sellepärast mitte lõhki ei lähe.

Tänan teid teie aja eest!

Soome keelest tõlkinud Paul Oja

Kommentaarid