25.07.2018
Prantsuse põllumehed valisid protestikohaks suure velotuuri raja.
Eestis on vägivallatu ja seadusega lubatud protestide kasutamine mugavustsooni langenud võimupoliitikute vastu alles lapsekingades, mujal Euroopas aga ollakse selles märksa jõulisemad.
Prantsusmaa velotuuri 16. etapp tuli veerand tunniks peatada, kui protesteerivate põllumeeste kokkupõrkel politseiga sattus rajale pisargaasi ja heinapalle.
218 kilomeetri pikkuse etapi 29. kilomeetril loopisid kohalikud farmerid rajale heinapalle, misjärel vastasid korda ohjanud politseinikud pisargaasiga. Paraku viis tuul pisargaasi velotuuri rajale, misjärel pidid mitmed ratturid peatuma, et silmi veega puhastada, vahendab ERR.
Jättes kõrvale ratturite ohtu seadmise, peab sealseid põllumehe jõulise protesti eest tunnustama. Nemad oskavad enda eest seista – kui vaja, pannakse rasketehnikaga kinni ka üleeuroopalise tähtsusega maanteed või muudetakse pealinna tänavad mahavalatud piimaga libedaks.
Eesti põllumeeste tasuta piima jagamine protestina ei mõjunud paksunahalisele valitsusele vähemalgi määral. Meie riik on juba ammu ületanud selle piiri, kus tuleb samuti jõulised võtted kasutusele võtta, et oma tahtmised läbi suruda. Kasvõi kallata Stenbocki maja ette viieliitrine lägakanister ümber, et ka diplomaatiline korpus saaks aru — Toompeal haiseb!
Eestis käib jõuliste streikijate vastu päris kaval propagandasõda. Esmalt väidetakse, et poliitikat ei tohi teha tänavatel, vaid ikka parlamendi seinte vahel. Aga kui palju tuhandete allkirjadega petitsioone on nende seinte vahele hääbunud, andmata mingeid tulemusi!
Streik või mingi muu rahvalik protest aga võrdsustatakse kohe väljaastumisega kogu Eesti omariikluse ja selle tegusa toimimise vastu — võimurid arvavad, et nemad ongi rahvas ja riik, ning nende vastu protesteerimine olevat Putini või teab veel kelle toetamine. Riigivõim ei kuula rahva häält, ajab häbematult käe sügavale maksumaksja taskusse ja kui vahele jääb, hakkab kisama – meil on parlamentaarne riik, seadusi ei tehta tänavatel! Ja kõik jätkub…
Riigikorda ei tohi üldjuhul vägivallaga kukutada, kuid vägivallatu protest kuulub poliitilise võitluse arsenali. Isegi kui mingil elualal tegevus seiskub ja lihtinimesed kannatavad, on sel protestil tavaliselt mõju — muidu võiksid streikijad sõita sohu, kus nad tõesti kedagi ei häiri.
Siin on koht, kus muidu ebamõistlik Lääne-Euroopa on mõistlikust Ida-Euroopast üle — ebakompetentsetel või ebaõiglastel võimuritel ei tohi lasta oma soojal toolil rahulikult tukkuda ja palgarahasid vastu võtta, vaid nad peab kasvõi valju protestiga oma rahva heaks tööle panema.