Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Rootsi ja Soome pommi- ja kuulihädades on süüdi liberaalne rändepoliitika

-
25.07.2021
Kas võib pidada normaalseks ühiskonda, kus 12-aastane tüdruk sureb juhuslikust kuulist, sest kurjategijatel tekkis vajadus kuulide abil arveid klaarida?
© Scanpix

Soome Iltalehti vaatleb sisserändetaustaga kuritegevuse plahvatuslikku kasvu Rootsis, mille mõju ulatub juba tugevalt ka Soomesse ja mis kahe riigi sarnase suhtumise tõttu immigratsiooni saab ilmselt samasuguseks probleemiks ka meie põhjanaabrite juures – märgid on juba väga tugevad.

Rootsis on relvastatud vägivalla poolest Euroopas esikohal, olles möödunud nii Ida-Euroopast kui Itaaliast, väidab Rootsi kuritegevuse ennetamise nõukogu Brå hiljutine uuring.

Rootsi politseijuht Anders Thornberg ütles eelmisel aastal Financial Timesile, et probleemiks on paralleelsete ühiskondade tekkimine teatud linnapiirkondades, mis kannatavad sotsiaalsete ja majanduslike probleemide all.

Rootsi politsei on hinnanud, et riigis on praegu 60 piirkonda, kus suurem osa elanikkonnast on sündinud väljaspool Rootsit või on neil sisserändetaust. Probleemi keskmes on jõukude teke, mis Thornbergi sõnul tuleneb osaliselt sisserändajate puudulikust integratsioonist. Siin muidugi ei tunnistata, et tegelikult kolisid juba valmis klannistruktuurid 2015. aastal alanud Süüria rändega lihtsalt immigratsioonisõbralikku Rootsisse üle.

Edasi aga läheb Thornberg omadega rappa, sest ta süüdistab kuritegevuse kasvus puudulikku integratsiooni ehk ajab süü Rootsi kaela, võtmata arvesse, et sisserändajate kogukonnad on juba nii suured, et neis elataksegi oma elu ega soovitagi integreeruda; et need tugeva mõjuga kogukonnad sageli ei lasegi soovijail integreeruda (Mona Walteri juhtum), ja et Rootsi ise kaitseb eraldumist, keelates islamofoobia vastu võitlemise alusel kritiseerida eraldujate Läände sobimatut mentaliteeti. Thornbergi jutt sellest, et need noored mehed vajavad abi, ei päde, sest enamik neist elab teadlikult elu, mis ei lähe kokku läänelike väärtustega.

Samuti jääb arusaamatuks, miks rootslased rõhuvad nn no-go-tsoonide majanduslikule ja sotsiaalsele mahajäämusele. Rootsi on maailma üks migrandisõbralikumaid riike – kus ka rändekriis ei tekiks, Rootsi ootab põgenikke; riigil on sisserändajate integreerimiseks suured projektid ja rahad, Rootsi on kõrge elatustasemega riik – aga ometigi olevat seal “sotsiaalsete ja majanduslike probleemide all kannatavad piirkonnad”. Mida siis teha, süstida neisse veel rohkem raha?

Rootsi suurimaks probleemiks on hoopis see, et nad ei saa aru – mida rohkem migrante riiki lastakse, seda vähem on neil põhjust, tahtmist ja vajadust integreeruda ja seda enam jäävad nad ka Rootsis pidama keskkonda, millest ja mille eest nad kord põgenesid. Teine suur probleem on see, et pole ju enam kuhugi integreeruda – traditsiooniline rootsi ühiskond on kadunud, selle asemel on multikultuurne, ja see pole enam keskkond, kuhu integreeruda.

Ehk siis – kui Rootsi ongi saamas migrandiühiskonnaks, siis kuidas integreerub migrant migrantide sekka? Alles hiljuti kirjutasid Uued Uudised rootslannast, kes kirjutas, et on uhke oma rahvuse üle ja selle peale pidid vasakliberaalid ta surnuks purema – aga kui rootslasi enam pole, siis kelle sekka integreerub süürlane? Ka Uppsala ülikoolist pidid väidetavalt lahkuma üliõpilased, kes tulid Rootsi, et saada haridus võõras eksootilises põhjamaises keskkonnas, aga mida nad Rootsist eest ei leidnud, oli ehtne rootslaslikkus, mida asendab kogu maailma metropolidest tuntud multikultuursus.

Rootsi ühiskond on sisserändajatest teinud kannatajad, kellele ei laiene nõudmine seadustest kinni pidada, ja võtnud neilt vastutustunde ning andnud asemele karistamatustunde. Seetõttu on need inimesed jäänud riigi sotsiaalsüsteemi kaela – tavaliselt on Rootsi sotsiaalne abi kordades suurem kui nende lähteriikide inimeste aastasissetulek, ning nad ei tahagi tööle minna. Esimene põlvkond on sellega ülirahul, aga järgmised hakkavad nõudma sotsiaalset võrdsust, kuigi pole ise midagi loonud, ja sellest tekivad radikaliseerumisega lõppevad konfliktid.

Rootsi peab üle saama kahest asjast – migrandilembusest, ehk lõpetama massisisserände, ning tegema lõpu ühepoolsele integratsioonile ehk vastutuse võtmise riigi kaela, samas kui migrandid ei vastuta millegi eest.