Saksamaa mõistab hukka sariinimõrvarite hukkamise — kas gaasikambrite loojaid tulnuks siis Nürnbergis säästa?

Ajakirjanikud Miyagi prefektuuris asuva Sendai kinnipidamiskeskuse juures, kus toimub sektiliikmete hukkamine.

On riike, kus kurjategijad saavad õiglase karistuse ja inimesed on rahul, ja on ka maid, kus sellise karistuse täideviimine vallandab pisarad.

Jaapanis hukati neljapäeval veel kuus viimsepäevasekti surmamõistetud liiget, kes korraldasid 1995. aastal sariinirünnaku Tokyo metroos, teatas kohalik meedia. Tõusva Päikese Maal on hukkamised endiselt rahva seas laialdaselt heaks kiidetud, kuigi rahvusvaheline üldsus neid teravalt kritiseerib.

Viimati mõistis viimsepäevasekti liikmete hukkamise hukka Saksamaa valitsus, rõhutades, et surmanuhtlus on “ebainimlik ja julm”. Valitsuse pressiesindaja Steffen Seibert ütles Berliinis ajakirjanikele, et Saksamaa soovib “surmanuhtluse tingimusteta kaotamist ja see sõnum antakse edasi ka sõbralikele riikidele”.

Kujutage nüüd vaid ette selle 14-aastase saksa tüdruku viimased eluhetki, kelle iraaklasest migrant mõne kuu eest algul vägistas ja siis kägistas. Üks elu on katkenud, pere, lähedased ja sõbrad elu lõpuni murtud. Mõrvar aga läheb ilmselt küll eluks ajaks vangi, kuid needsamad tapetu lähedased peavad teda edaspidi oma maksurahadega ülal ja teatud aja äraistumisel on ka eluaegsetel vangidel tavaliselt õigus vabastamisele loota. Mõrvari vabanedes kistakse lähedaste haav taas lahti, seda enam, et normaalset inimest sealt välja ei tule, pigem kättemaksuhimuline.

Öeldagu mida tahes, mõrvari hukkamine annab sadadele inimestele kümneid kordi ennem hingerahu kui pidevad meediateated vanglast, kus too protesteerib halva toidu või raamatute keelamise pärast, saades sageli veel ka õiguse. Mis on siit maailmast läinud, on kergemini üleelatav — kui aga miski on siin alles, eriti endast märku andev mõrvar, on hingepiinade jätkumine paratamatu.

Sariinirünnaku korraldajate tegevus oli samuti võigas — nad päästsid gaasi lahti metroos, mõistes palju inimesi piinarikkasse surma või kannatustesse. Kus on sakslaste mõistus, et neid kaitsta? Või on neil oma ajaloo gaasikambrid meelest läinud?

Kurjategija võtab endale õiguse sülitada moraalile, inimlikkusele, seadustele ja inimelu puutumatusele, ühiskond aga keeldub võtmast endale õigust inimjätist samaväärselt karistada? Seejuures võib politseinik sellesama mõrvari vastuhaku korral silma pilgutamata maha lasta ja tal on selleks seaduslik õigus! Korrakaitsja tohib hukata, justiitssüsteem ei tohi — kus on siin loogika?

Kogu seda asja võib kokkuvõtvalt vähimagi kahtluseta nimetada võltshumanismiks. Lõppu aga sobib ideaalselt ilmestama neljapäevane BNS-i uudis: “Eluaegset vanglakaristust kandev sarimõrvar Juri Ustimenko pommitab vanglat järjekordse rahanõudega, mille osas teeb kohus lahendi mai lõpus.”

Kommentaarid