01.01.2020
Soome president Sauli Niinistö.
Soome president Sauli Niinistö kutsus kutsus oma uusaastakõnes vabanema vihast, kuid ta lähtub ilmselgelt positsioonist, kus temal endal sellega mingit pistmist pole, ning viha on inimsoole edaspidi keelatud emotsioon.
“Niinistö sõnul on murettekitavaks näiteks Suurbritannia lõhestanud Brexiti-keskustelu. Londonist tuleb ehmatavaid teateid Brexitis vastandlikel seisukohtadel inimestest, kes on hakanud üksteist vihkama,” vahendab ERR.
Halloo, Soome president, ärka üles – kui umbes pool riigist soovib iseseisvat arenguteed, teine pool Euroopa Liidus olemist, kusjuures viimaseid toetab ka Brüssel ning esimesi rünnatakse valimatult, siis kui suured on võimalused “puhtsüdamlikuks vestluseks”?
Võiks ju küsida, et kui praegune padupunaste ja mürkroheliste valitsus loob Soomes multikultuurset ühiskonda ning rahvusmeelsete Põlissoomlaste toetus hakkab lähenema veerandile rahvastikust, siis kui suured on võimalused rahumeelseks dialoogiks?
Ehk soovitaks president Niinistö hoopiski Sanna Marinil multikultuuristamisega veidi piiri pidada? Aga ei, “vihkajaid” nähakse ju vaid neis, kes sooviksid Soomet veidigi soomlaslikuna hoida ja kõigest somaallaslikust hoiduda!
Presidendi sõnul on küsimus teiste austamises, aga ka ühiskonnas rahu säilitamises, ja sellega ka riigi julgeolekus. “Vihakultuur kaugele ei vii,” hoiatas president. “Sellisele arengule tuleb lõpp teha.”
Ei Soome, Rootsi ega üheski teises riigis pole riigi julgeolekule ohuks mitte põlisrahvas, vaid ikka võõrad – Turus ei rünnanud lapsevankriga naist mitte soomlane, vaid marokolane. Kui palju austavad näiteks somaallased soomlasi – nende suust on ju kuulda olnud lausa ütlusi, et Soomes on põlisrahvast liiga palju!
Niinistö tõdes kõnes, et ründamine ja vihakõne on avalikes keskusteludes üldiseks muutunud. Aga pingedki riigis on pärast Oulut ja paljusid teisi sündmusi lakke tõusnud – Soome on ise loonud ühiskonna, kuhu on pinged juba sisse programmeeritud ja nüüd laiutab president vaid käsi – kusagil on pahad inimesed, kes heast peast viha õhutavad, ja neid tuleb karistada!
“Siin ei ole midagi pistmist sõnavabaduse ega selle piiramisega,” kinnitas president.
Tegu on tüüpilise vasakliberaalide demagoogiaga – paneme suud kinni, aga ainult halbadel inimestel, teised võivad vabalt rääkida. Tegelikkus aga näitab, et varsti on suukorvid kõigil peas – ei saa olla mingit sõna- ega südametunnistusevabadust, kui mängus on mistahes keelud. Vabadus ja keeld ei käi kokku ning pahatahtlikkust peatab vaid ühiskonna moraal.
Niinistö puhul on vaja rõhutada veel üht momenti – kõik suukorvistajad arvavad, et nemad on ühiskonna au, mõistus ja südametunnistus ehk musterkodanikud, ja seadusi teevad nad “halbade kodanike” jaoks.
Mistahes vihakõneseadust ei tehta ühiskondliku konsensuse alusel, vaid selle töötavad välja võimulolijad – seega sõltub see, mida vihakõneks peetakse, seaduse looja arusaamast, tema maailmavaatest ja ideoloogiast.
Vihakõneseadused ei ole kunagi mõeldud ühiskonna tervendamiseks, sest need ei arvesta kunagi ka ühiskonna pingete tausta, vaid lähtuvad sellest, et keegi on “heast peast” paha – selle taustal saab oponente vaikima sundida, sest kel oleks midagi halbade inimeste karistamise vastu?
Opositsioon ei algata kunagi vihakõneseadusi, sest tema ei saa sinna oma nägemust panna. Eestis tahaksid sellist seadust sotsid, kuid neomarksistlikus kontekstis, kus kritiseerida ei tohiks isegi perverssusi – praeguse valitsuse demokraatlikkust näitab see, et tema usub inimestesse ega pea vajalikuks neid paragrahviga vaikima sundida.
Normaalne ühiskond ei vaja kunagi vihakõneseadusi – neid vajatakse siis, kui riiklik poliitika on tekitanud liiga suured pinged, inimesed muutuvad pidevast depressioonist agressiivsemaks ja sõnakamaks, ning neid on vaja võimu säilitamiseks vaigistada.
Omamoodi naljakas ongi see, et mõned ühiskonnad tunnistavad ise oma suuri möödalaskmisi, nagu Soome ja Rootsi – no ei saa väita, et vihakõned on puhas Saatana töö, seal peab ikka inimühiskonna viga ka olema.
Mis aga puutub Sauli Niinistö soovi tekitada asjalikke arutelusid, siis võiks lubatud olla ka kriitika immigratsiooni suhtes, mida Soomes väga sallida ei taheta, ja enne kui süüdistada oma rahvast vihases olekus, siis tasuks mõelda, miks see nii on – järsku tuleb see poliitikast, mis tekitas Turu pussitamise ja Oulu vägistamised?
Soome president võiks meelde tuletada ka hiljutist Antti Rinne valitsuse tagasiastumist, mille aluseks oli tüli Soome Posti ümber, mis tõi kaasa suured streigid – seegi näitab, et ühiskonnas on suured pinged ja poliitikud ei tegutse alati õigesti. Inimeste vihane protest, mis seiskas ka lennureisid, on Niinistö seisukohti arvestades samuti “vihailming” – kas on üldse võimalik vihavaba ühiskonda luua, eriti veel selle emotsiooni eest karistades?
Igal juhul on Niinistö õilis üleskutse rajatud vesiliivale, sest see ei arvesta ühiskonna pingetega, vaid lähtub arvamusest, et soomlased on lihtsalt halvad. Või nagu väitis hiljuti naabermaa Rootsi peaminister Stefan Löfven – kui ei oleks sisserändajatest kurjategijaid, ega siis olukord parem poleks, sest siis tegevat samad tulistamised ja plahvatused ära rootslased.
Miks aga Soome presidendi kallal nii palju võtta? Sest selline tendents kriitikat keeldudega summutada on omane juba tervele Lääne-Euroopale ja seda tahetakse ka Eestisse importida.