Siseimmigratsioonis vaevlev Brasiilia saab lisaks veel süüdistusi pagulaskriisi eiramises

Alles hiljuti süüdistasid ÜRO ja inimõiguslased Brasiiliat, et see suur riik, milles elab 209 miljonit inimest, on vastu võtnud kõigest 10 000 pagulast, sealhulgas ka Süüriast.

Nagu ikka, mängisid süüdistustes rolli sallivuslaste emotsioonid, kes ei teadnud või ei tahtnud teada Brasiilia sisepõgenikest – alates 2000. aastast on selles riigis olnud kodudest lahkuma sunnitud vähemalt 7,7 miljonit brasiillast, vahendab The Guardian.

Neist 6,4 miljonit lahkusid kodukandist suurte üleujutuste, põua ja muude loodusõnnetuste pärast, 1,2 miljonit sunniti lahkuma suuremahuliste ehitusprojektide tõttu, nagu näiteks tammid.

Brasiilia sunniviisilistest rännetest mõjutatud inimeste kohta on vähe teada ja valitsusel puuduvad nii korrektne teave kui ka õiguslik raamistik, et neid kaitsta, teatasid Rio de Janeiros asuva sõltumatu uurimiskeskuse Igarapé Instituut teadlased. Seniseks siseimmigrantide arvuks peeti hinnanguliselt 1,7 miljonit inimest.

Instituut on juba tõstatanud küsimuse teadlikuma arutelu ja vaatluste vajadusest, sest valitsus varjab andmeid. Suurte arenguprojektide puhul on näiteks ümberasustatud inimeste andmed lisatud keskkonnaaruannetesse, mitte  eraldi välja võetud.

Lisaks on paljud Brasiilia ümberasumised saanud alguse vägivaldse kuritegevuse kasvust, kuid valitsuse “vaikimiskood” muudab nende andmete kättesaadavuse võimatuks.

Igarapé Instituudi interaktiivne FMO projekt esitab andmeid, kaarte ja videoid suurprojektide ja loodusõnnetuste kohta, nagu 2015. aasta Mariana paisu purunemine, kus surma sai 19 inimest ja ligi 1400 kaotas kodu.

2009. aastal Brasiilia kirdeosas aset leidnud üleujutustes hukkus 43 inimest ja see sundis 343 000 inimest oma kodudest lahkuma. Hävitavad üleujutused mäestikualadel Rio lähedal said saatuslikuks 889 inimesele ja jätsid ligi 34 000 inimest kodutuks. Ainuüksi 2015. aastal pidii Brasiilia kirdeosas viis aastat kestnud põua tõttu sealt lahkuma 64 000 inimest.

Brasiilial on pikk ajalugu elanike ümberpaigutamisel ambitsioonikate ehitusprojektide tõttu. 2000. aastal pidid riigi lõunaosas Itá tammi ülespaisutamise tõttu kodunt lahkuma 10 000 inimest. Alates 2014. aastast paigutati Paras Amazonase osariiki Belo Monte tammi ehitamise tõttu teise kohta üle 30 000 inimese.

Aktivistid ütlevad, et numbrid võivad olla palju suuremad ja sisserändajad kannatavad inimväärse eluaseme ja riigiabi puudumise tõttu. Paljud on ümber asustatud väikestesse majadesse selleks ettenähtud äärealadele, kus pole vett ja tööd. Näiteks on põgenikud on paisutanud Altamira linna elanikkonna mitmekordseks, mille tagajärjel on suurenenud kuritegevus ja linn on saanud üheks kõige vägivaldsemaks riigis.

Selliste probleemide lahendamiseks puudub valitsusel koordineeritud poliitika ning süürlaste vastuvõtmise kohta võib julgelt öelda: see veel puudus!