Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Sõdiv Aafrika tõestab, et mustad elud sealmail ei loe

-
08.07.2020
Sõdida Must Aafrika tahab. Lõuna-Sudaani sõdurid.
© Reuters/Scanpix

Praegune kampaania “Mustad elud loevad” on seda jõhkram nonsenss, et iseseisvas Aafrikas endas ei loe mitte ükski must elu.

Hea näide on Kongo DV. Belgia kuningas Philippe I avaldas juuni lõpus Kongo DV presidendile sügavat kahetsust oma riigi koloniaalkuritegude pärast, vahendas BBC. Kuningas Leopold II vastuolulise valitsusaja jooksul surid Kongos miljonid aafriklased.

Kongo DV on iseseisev riik 1960. aastast ja seal ei valitse enam eurooplased, vaid omad, mustad aafriklased. Aga mis on muutunud?

Ei midagi, aina hullemaks läheb. Praktiliselt kogu iseseisvusaja on riigis möllanud kodusõda ja tänaseks on selle suure territooriumiga riigi pinnale koondunud praktiliselt kõigi naaberriikide opositsionääride relvajõud, kes teevad sealt rünnakuid oma valitsuste vastu. Kongo kodusõjast tulevad kõige võikamad uudised, alates massilistest naiste vägistamistest kuni kannibalismini.

Kuidas aidata Aafrikat, kui nad ise peale sõdimise muud ei tee, sest ei saa jagu oma hõimusuhetest? Mustade migratsioon Euroopasse ei lahenda nende kodumaa probleeme, vaid toob need ka Euroopasse üle, muutes selle mandri Aafrikaks külmas kliimas. Pole vähimatki alust uskuda, et aafriklased hakkavad Euroopas väärtusi looma, kui nad seda kodus ei suuda.

Muide, Eestilgi on Kongoga omad kogemused: sealt on pärit afrobaari-restorani Fontana omanik Kevin Zibilamene, kes sattus Eestis kohtu alla sadadesse tuhandetesse eurodesse ulatuva rahapesu ja arvutikelmustega.

Kongo DV on ka ebolaviiruse “kodu”. ÜRO ennustab, et Kongo DV-s, mille 90 miljonist elanikust elab allpool vaesuspiiri juba praegu 72 protsenti, lisandub koroonapandemiaga 2,7 kuni 3,4 miljonit äärmiselt vaest. Kutsutakse üles Aafrikat abistama, sest seal on puudus praktiliselt kõigest, alates testidest ja hingamisaparaatidest ja lõpetades meditsiinitöötajatega.

Aafrika abistamine on kahe otsaga asi. Kes on vaadanud tõsielusündmustel põhinevat filmi “Allakukkunud Black Hawk”, see mäletab, kuidas sõjapealiku mehed võtsid hoolimatult rahva pihta tulistades üle toiduabikolonni, mis tähendab, et abivajajateni see enam ei jõudnud.

2014. aastal tahtis ÜRO anda 1,27 miljardi dollari suuruse abi Lõuna-Sudaanile, ja vahetult enne seda ilmusid avalikkuse ette pildid sellest, kuidas selle pärast pikka iseseisvussõda 2011. aastal sõltumatuks saanud riigi sõdurid liiguvad kolonnis, seljas UNICEF-i poolt riigile saadetud laste koolikotid. Muide, iseseisvunud Lõuna-Sudaan on kogu vabadusaja pidanud kodusõda ja see jätkub.

Kõik see näitab, et “Mustad elud loevad” on kõigest minevikku vaatav projekt, mille vähemalt Aafrikas pole mingit olevikku või tulevikku vaatavat alust. Zimbabwes said aafriklased valgetelt farmeritelt maa tagasi ja riik muutus toiduainete väljavedajast kohe sissevedajaks.

Mustad peavad ise ennast kokku võtma, liberaalsete eurooplaste põlvitamist nautides uut elu ei alusta ja Euroopas saavad valgete loodud väärtused massimigratsiooni korral ruttu otsa. Must Aafrika ei ole vähemalt hetkel kuskilt otsast maailma tulevik – ta on maailma probleem.