”Tämä ei nyt ole ookoo”. Uusnormaalsusest kultuuritegijate noorema põlvkonna seas Soomes ja meil

Maailm,
- Updated
©Uued Uudised
Soome tänavatelgi on näha, kui äärmuslikke ideid propageeritakse. Pilt on illustratiivne.

Overtoni aken – Ameerika insener ja jurist Joseph P. Overton (1960 – 2003) on kirjeldanud skeemi, mille kohaselt absurdsed ja mõistusevastased ideed inimeste teadvuses juuri ajavad ja kuidas nende kombitsad ennast vähehaaval normaalse ühiskonna kõri ümber seavad.

Massiivse ja mitmekülgse masseerimise abil nii peavoolu- kui ka sotsiaalmeedias muudetakse mõeldamatu idee kõigepealt selliseks, et seda võib pidada mõeldavaks, kuigi radikaalseks. Seejärel hakkab kostma hääli, et nojah, võib ju ka nii. Idee on muutunud aktsepteeritavaks. Järgmise sammuna hakatakse seda esitama juba täiesti mõistlikuna.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Siis saabub etapp, mil pressi ideoloogiatöötajad ja pildil püsida soovivad poliitikud muuhulgas sobivalt sõnastatud arvamusküsitluste abiga sedastavad, et idee on ju populaarne, enamik rahvast on selle poolt. Edasine on juba tehnika küsimus: mõned istungid parlamendis ja voilá – mõeldamatu idee on saanud legaalse eluõiguse ning raiutud seaduste raamatusse.

Skeemi on hakatud kutsuma Overtoni aknaks. Põhjalikumalt on seda kirjeldatud ja analüüsitud Joe Carteri artiklis, mis Veiko Vihuri tõlkes on 09.11.2015 ilmunud Objektiivi portaalis.

Huvitav, kuigi samal ajal ka kõhedusttekitav on jälgida, kui laiaks Overtoni akna raame Soome noorema põlvkonna kultuuritegijate ringkondades on juba suudetud suruda ehk millist kõlapinda on omandanud ohverliku solvumiskultuuri ning intersektsionaalse feminismi ideed.

Suomen Kuvalehti: ”Tämä ei nyt ole ookoo”

Suomen Kuvalehti 50/2020 avaldas 11.detsembril huvitava loo üliõpilaste mentaliteedist Soome teatrikõrgkoolides.

Helsingi Kunstide ülikooli filiaali Helsingi Teatrikõrgkooli õppejõud Mikko Viljanen luges üliõpilastele kursust Bertolt Brechti mõjudest näite- ja filmikunstile. Ta oli kursusel näidanud kolme filmi, mis tema arvates illustreerisid hästi brechtilikku võõrandumise mõttelaadi.

Need filmid olid „Week-End“ (Jean-Luc Godard, 1967), „Katzelmacher“ (Rainer Werner Fassbinder, 1969) ja „Palindromes“ (Todd Solondz, 2004).

Filmid kutsusid üliõpilastes esile tormilise reaktsiooni. Teatrikõrgkooli üliõpilased väitsid end tundvat ahistust, kuna filmides näidati vägivalda naiste kallal. Tõsi, „Week-Endis“ vägivalda polnud, kuid selle võimalus oli tudengite arvates selgesti tunda. Huvitaval kombel „Katzelmacheri“ lõpustseeni ei kuulutanud ahistavaks keegi, kuigi seal meestekamp peksis ühe mehe vaeseomaks.

2020. juunis saatis 1036 endist ja praegust kunstialade üliõpilast Kunstide ülikoolile petitsiooni, milles nõuti rassismivastaste strateegiate sisestamist õppeplaanidesse ning eurotsentrismi ja valgerassilike arusaamade teadvustamist, millest õppeplaanid on läbi imbunud. Petitsioonile oli lisatud nimekiri teemadest, mida tuli arvestada kursuste planeerimisel: kolonialism ja dekolonialiseerimine, soosensitiivsus, turvaline ruum, intersektsionaalne feminism, soomluse mõiste avardamine. Isiklike vahendite nagu näomaskide sobivus teistele kui keskmist kasvu valgetele meestele…

Vahekommentaar. Intersektsionaalsus on uus mõiste, mille rohevasemikud 2020. a. suvel tõid Soome poliitikasse. Soome roheliste esimees, siseminister Maria Ohisalo seletab oma blogis: „Intersektsionaalsus on viis vaadelda ühiskonnas valitsevaid kohakuti toimivaid ja läbilõikelisi diskrimineerivaid mehhanisme.“ Põhjalikumalt allpool, aga vt ka https://uueduudised.ee/uudis/maailm/soome-huulepulgavalitsus-rikastab-poliitikat-uue-moistega/ .

Petitsioon ei olnud esimene omalaadne ega jäänud ka viimaseks. Oktoobris sai Tampere ülikooli Teatrikunsti fakulteedi näitekunsti professor Pauliine Hulkko uue petitsiooni 26 küsimusega, millele näitekunsti õppeprogrammi koostajatelt nõuti vastust novembri lõpuks.

Kuidas arvestatakse personali palkamisel etnilist mitmekesisust? Kuidas kavatseb teaduskond aktiivselt osaleda valgete kirjutatud ajaloo ja läänelike kaanonite lammutamises? Milliseid isikutüüpe ja narratiive teaduskond toodab? Kas kavatsetakse avalikult vabandust paluda võimalike tehtud vigade eest? Kas ollakse valmis oma tegevust esitatud kriitika põhjal ümber kujundama? Jne.

2019. aastal lavastas Hulkko muusikali „Hair“. Ta oli sunnitud kõrvaldama algupärandist lood nagu „Olen must“ ja „Aafrika trummid“. Kui laval proovis jõuti looni „Mudanägu“ („Mutakuono“), siis üks tudeng katkestas lugemise poolelt sõnalt. Teine ka. Keegi ütles otse, et „Tämä ei nyt ole ookoo“ (See ei ole korrektne). Mõned hakkasid nutma.

Täiskasvanud inimesed. Lavakunsti üliõpilased. Nad tahavad saada näitlejateks, kes peavad suutma laval veenvalt suust välja ajada mistahes teksti, mida roll ette näeb.

Helsingi Teatrikõrgkooli dramaturgia õppejõud Tuomas Timonen on õpetanud oma tudengitele muuhulgas näitekirjanduse ajalugu. Tema tudengid tulid lagedale väitega, et on ahistav kogemus, kui neid sunnitakse üksi kodus lugema selliseid vägistamiskultuuri esindavaid teoseid nagu Shakespeare’i „Hamlet“ ning „Romeo ja Julia“. Et see olla üliõpilaste suhtes „õpetusprotsessi poolne strukturaalne vägivald“.

Rahvusteater Helsingis võttis varasügisel kavasse näidendi „Kogu tõde minu emast“.  Lavastaja oli meedias eelnevalt rääkinud transsoolistest tegelaskujudest ja võtnud rollidesse kaks meesnäitlejat. Transaktivistid ja tähestikulapsed tõstsid kõva kisa (peavoolumeedia soosival toetusel teadagi), et selline lahendus olla väär ning kahjulik. Aastal 2020 ei tohtivat väita, et transnaine võib olla seelikus mees, isegi teatrilaval mitte.

Rahvusteater ehmataski algul ära ja võttis esietenduse kavast maha, teatades ühtlasi, et vahetab ühe näitleja välja. Siis võttis südame rindu ja tõi näidendi lavale esialgses koosseisus. Kriitikutele teatati, et lavastajal oli keel vääratanud – käsikirjas olevat tegemist transvestiitidega, mitte transsoolistega, nagu lavastaja algul oli öelnud.

Jussi Halla-aho intersektsionaalsest feminismist

Tänavu suvel, kui roheliste esimees, siseminister Maria Ohisalo Soome uut feministlikku võrdõigusprogrammi oli esitlenud, kommenteeris Põlissoomlaste esimees Jussi Halla-aho intersektsionaalse feminismi mõistet järgmiselt.

„Intersektsionaalne feminism ei püüdle võrdsete õiguste poole ei sugude ega ka rahvuste osas. Selle sihid on tegelikult täiesti vastupidised. See on oma olemuselt ohvrikultus ja kastisüsteem, mis seab inimesed hierarhiajärjestusse nende sündides kaasa saadud omaduste põhjal.

Üksikisiku koht hierarhias moodustub vastavalt tema esindatavale rühmale, rühma koht aga ohverlikkuse alusel. Kõige ohverlikumad on hierarhias kõige kõrgemal pulgal. [—]

Ohverlikkus tähendab intersektsionaalses feminismis võimu, kapitali ja plusspunkte. Seepärast ohverlikkuses võisteldakse. Punkte annab näiteks muu nahavärv kui valge, muu sugu kui mees, muu sättumus kui heteroseksuaalne ja muu usutunnistus kui kristlik. [—]

Nagu kõikides kastisüsteemides, pole ka intersektsionalismis indiviidi isikuomadustel mingit tähendust ja oma positsiooni hierarhias ta muuta ei või, kuigi tema teod või elutingimused võivad olla kaugel väljaspool neid stereotüüpe, mida intersektsionaalkultus tema rühmale omistab. [—]

Ohvripunktide seisukohast on kaalu ainult kaasasündinud omadustel. Nahavärvi ja sugu ei või muuta, ning teistsuguse sättumuse teesklemine muutub ka pikapeale õige töömahukaks. Inimene võib siiski endale näiteks mineviku välja mõelda, mis tema ohverlikkust suurendab ja aitab tal hierarhias kõrgemale tõusta. Tuleb meelde Ameerika demokraatide senaator Elisabeth Warren, kes aastaid valetas, et on päritolult tšerokii indiaanlane.

Kuna luiskamisega võib vahele jääda, on algne tähekombinatsioon LGBT üha pikenenud. (Viimane variant, mida olen näinud, oli LGBTTQQIAAP, kuid vaevalt seegi lõplikuks jääb.) Kategooriad muutuvad üha abstraktsemaks ja raskemini tuvastatavateks, ning pakuvad samas hierarhia põhjas sündinutele võimaluse tõusta mõne redelipulga jagu ülespoole ning osaleda sellelt positsioonilt põhjale jäänute kividega loopimises.

Nagu kultused ikka, on ka intersektsionaalsus puhtalt irratsionaalne ja ebausul põhinev. Kõned ja repliigid koosnevad nõiasõnadest. Kui sooritad mingi rituaali valesti, või ei mäleta õigeid sõnu õiges kohas ja õiges järjekorras, siis oled kohe väärõpetuste järgijate nimekirjas, kust võid pääseda rangete patukahetsusdemonstratsioonide abil.“

„Solvumiskultuuri õis“

Yle.fi uudisteportaal avaldas hiljuti loo laulja Evelinast, 25, kes on loonud endale tugeva ja sihikindla naise maine. Kord, kui Evelina saabus plaadifirma esindajaga intervjuud tegema, sai ta alles kohale tulles teada, et intervjuu on kavas salvestada videole. Laulja solvus, et miks temale sellest varem ei teatatud, ja kõndis minema, et endale meiki teha.

Kõige rohkem on Evelinat solvanud see, kui keegi pärast esinemist ütlema tuleb, et küll te olete kenad tüdrukud, kui te laval tantsite. Laulja leiab, et Soomes kardetakse jõulisi naisi, ja püütakse selliste ütlemistega nende tähtsust vähendada. Ise peab ta ennast küll õrnatundeliseks ja räägib, et võib mõne kassivideo peale isegi pisara poetada.

Lõpetuseks leiab Evelina, et Soome ühiskonnas võrdsus ei teostu, kuigi naistel on hääleõigus ja õigus oma keha üle otsustada (feministliku kõnepruugi kohaselt tähendab see ilmselt seaduslikku võimalust aborti teha). Meestele ja naistele kehtivad laulja meelest erinevad reeglid ja see tähendab topeltstandardite järgimist.

Üks „aasta säravaimast tähtedest“ – Juhan Ulfsak

Millist mõttelaadi ollakse aga levitamas Soome lahe kodusel lõunakaldal?

27. märtsil 2019 teatriauhindade galal pidas Juhan Ulfsak kõne, kus hoiatas teatrirahvast teatrialal ja poliitikas toimunud konservatiivse pöörde „toksilise ühisosa“ eest. Ta leidis, et surnud koera lohistamisest ja purkisittumisest kriitiliselt rääkimine tähendab väiksematele liiga tegemist. „… me peame hoidma väikseid ja me peame hakkama tegema seakisa, kui kellelegi liiga tehakse…“

Vahemärkuse korras tuleb tunnistada, et see üleskutse pole langenud kurtidele kõrvadele. Ülikõva seakisa on meie ühiskonnas kuuldud küllaga, lausa liiaga kõige tühisematel põhjustel, kuni Vegeta maitseainepakilt tuntud rõngastatud sõrmedeni välja.

Muidugi mõista oli nii progressiivsete vaadetega teatritegelane kutsutud ETV vestlussaatesse „Aasta säravaimad tähed“, mis oli eetris 30. detsembril 2019, küsitlejaks noor innukas sallijareporter Kristjan Pihl. Seal Ulfsak ei püüdnudki ümbernurgajuttu ajada, vaid põrutas otse välja: „Eestis olid toimunud teatavad järsud poliitilised muudatused, meil olid võimule tulnud rassistid, antisemiidid,…“

20 aastat noorema põlvkonna kohta rääkis Ulfsak, et noored mõtlevad väga kriitiliselt, ja pidas seda hästi oluliseks. „See dotseeriv jõmin, mis vanameeste suust tuleb üle meedia, see on absoluutselt ebakohane ja ebaõiglane.“

Lõpetuseks tegi Ulfsak järgmise kokkuvõtte:

„Mulle tundub, et praegu on küll midagi õhus. [—] Ma näen seda konflikti, ma ei tea, kas see konflikt realiseerub sellisel Pariis 68 moel, sest avalik ruum on muutunud, ta on kolinud internetti. [—] Noored on väga terased. Võib-olla mitte vanem põlvkond, aga minu põlvkond küsib, miks te tänaval autosid ümber ei lükka ja kaabude pihta mune ei loobi. Aga ka see küsimus on ebaõiglane, küll nad valivad ise oma teed ja taktikad.“

Tundub, et surve Overtoni akent laiemaks lükata on Eesti kultuuritegijate seas väga tugev. Kui ikka õppejõud selliste küsimustega esile tuleb, siis pole kahtlust, milliseid „teid ja taktikaid“ noori talente valima suunatakse. Sellise surve mürgiseim vili on kahtlemata juhtum, kus laulva revolutsiooni ajal inimeste rahvustunnet õhutanud laulust tehti tõeline paskvill, toobritäis läga vastu vahtimist kõigile, kes omal ajal kasvõi natuke tollest määratu rahvusliku tõusu vaimust olid kaasa elada saanud.

Üks minu noorpõlvesõber, kes praegu ühes Eesti kõrgkoolis töötab, tunnistas mulle, et tema peab oma töökollektiivis hoolega valima, kellega ja kui palju oma rahvuslikke vaateid arutada.

Oma selge panuse andis antud juhul ka ERR, tunnistades Ulfsaka üheks „aasta säravaimaks täheks“. Ja intervjuu temaga paigutati nähtavasti teadlikult saate lõppu – viimane lõik jääb ikka kõige paremini meelde.

Eks kuulu samasse seeriasse ka abielureferendumi teema. Selle „tühise ja tähtsusetu küsimuse“ ümber on nädalate kaupa päevast päeva peavoolumeedia juhtkirjade tasemel Ulfsaka soovitatud seakisa tehtud. Peaaegu neli kuud on referendumi toimumiseni veel ees. Saab näha, milliseid alatusi ja õelusi selles liinis veel välja mõeldakse.

Overtoni akent ei tohi lasta pärani avaneda. Selle mudavooga, mis sealt tulemas on, Eesti ühiskond hakkama ei saa.

Uuel aastal vajame rohkem kui midagi muud teravat taipu, et sallijate sepitsuste tõelist sisu läbi näha ning meelekindlust, et Eesti eest seistes kõikumatuks jääda.”

Paul Oja, Uued Uudised Soomest

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused