Saksamaa rohelised, Die Grünen, on tõusnud positsioonile, mis muudab nende väljajäämise järgmisest valitsuskoalitsioonist üsna ebatõenäoliseks. See omakorda võib tuua kaasa terve hulga n-ö rohelisi tagajärgi – kiiruspiirangud linnades 30 km/h ja kiirteedel 130 km/h, sisepõlemismootoriga autode müügikeelu alates aastast 2030, erinevad maksutõusud, nt varamaks, nn Tobini maks ehk finantstehingute maks, kõrge sissetuleku supermaks jne. EL-i ja USA kaubandusleppest ei tasu siis samuti enam unistada. Seda kõike juhul, kui rohelistel õnnestub saavutada oma manifestis kirjas olevad ideoloogilised eesmärgid, kirjutab The Telegraphi majandusanalüütik Ambrose Evans-Pritchard.
Kristlike demokraatide (CDU) otsus valida oma järgmiseks liidriks Armin Laschet oli saatuslik viga, mis andis rohelistele tuule tiibadesse. Bündnis 90/Die Grünen liidu kantslerikandidaati Annalena Baerbocki toetab viimaste küsitluste kohaselt 28% valijatest. Laschet on langenud küsitlustes 21% peale. Sotsiaaldemokraadid (SPD) püsivad 13% peal, mis tähendab, et Saksamaad II maailmasõja lõpust alates juhtinud kaks suurt parteid ei pruugigi koguda rohkem kui 34% valijate häältest.
Die Grünen loodi 1980. aastal eesmärgiga hävitada kapitalism ja külluslik eluviis. Partei fundamentalistidele (Fundis) meeldib asju ära keelata. Baerbock kuulub erakonna pragmaatikute tiiba (Realo). „Ta on veetnud viimased kolm aastat ärimaailmaga kõnelusi pidades ja mõistab, et majanduse rohelisele teele suunamiseks on vaja kaasata vaba turumajandust,“ ütles Holger Schmieding Saksa Berenberg pangast.
Ehkki suurem osa Saksamaa tööstusest kardab paaniliselt roheliste valimisvõitu, leidub ka neid, kes usuvad, et 2020. aastatel liigub suur raha just rohetehnoloogias ning et fossiilkütuste juurde jäävaid riike ähvardab mahajäämus. Näiteks teatas autotootja Volkswagen uus juht Herbert Diess, et ettevõte investeerib elektriautodesse 30 miljardit eurot.
Roheliste probleem on aga selles, et nn Fundid on parteis siiski väga tugevalt esindatud ja nad kujundavad paljuski selle suunda. Ning vaba ettevõtlust nad päris kindlasti ei toeta. Kui kantsler Baerbock moodustaks koalitsiooni kristlike demokraatidega, siis suudaks ta ehk oma partei fundamentaliste ohjes hoida. Kuid Fundi noored on lubanud blokeerida kõik kokkulepped Laschetiga, kes toetab kivisöe kaevandamise jätkamist ja on põhimõtteliselt kliimaskeptik.
Seetõttu võib kõne alla tulla hoopis nn punane-punane-roheline koalitsioon vasakäärmusliku Die Linke ja sotsiaaldemokraatidega. Tegemist oleks Saksamaa eliidi jaoks õudusunenäoga. Bideni moodi ekspansiivne eelarvepoliitika ei ole Saksamaal võimalik, selleks tuleks muuta põhiseadust. Seega tuleks rohelistel tõsta oma eesmärkide saavutamiseks makse ja vähendada kulutusi mujal.
Lisaks tahavad Saksamaa rohelised Euroopa Liidu föderaliseerumist, väites, et keskkonnakatastroofid ei tunne riigipiire ja et planeeti on võimalik päästa ainult konkureerivate riikide omavahelise võidujooksu ärahoidmisega. Partei on suveräänsete rahvusriikide kontseptsiooni vastu ideoloogiliselt vaenulik.
Siit tekib aga huvitav intriig, kuna Lõuna-Euroopa paistab liikuvat Saksamaale vastassuunas. Ja mis juhtub siis, kui Prantsusmaal peaks järgmisel aastal võitma presidendivalimised Marine Le Pen? Le Pen on küll eemaldanud oma programmist taktikalistel kaalutlustel EL-i vastase klausli, kuid temast ei ole saanud föderalisti.
Või mis juhtub, kui Itaalias võidab valimised Giorgia Meloni, parempoolse Fratelli d’Italia ja Lega liidu eesotsas? Ja kui Hispaanias peaksid võidu saavutama konservatiivid (PP), seda üha suuremat toetust koguva rahvusliku Vox partei toetusel?
Siis võib olla, et punane-punane-roheline Saksamaa leiab end korraga vastakuti kolmekordse rahvusrindega, tegelemas Põhja-Lõuna rahaliidu lõhega, võimetuna pea milleski kokku leppima.
Allikas: The Telegraph