Udmurdi rahvusaktivisti enesesüütamine – meist endist sõltub, kas ka eesti keele kaitsmine jõuab sinnamaale

Eesti meedias leidis õhkõrna kajastust meie hõimurahva udmurtide keelekaitsja Albert Razini surm – mees süütas enda põlema, et juhtida tähelepanu udmurdi rahva ja tema keele katastroofilisele olukorrale.

Delfi vahendab portaali Udm-Info teadet, et Udmurtia parlamendihoone juures süütas 10. septembril end põlema udmurdi keele ja kultuuri aktivist Albert Razin, kes kohaliku aja järgi kell 14.30 suri.

Razini kõrvalt leiti plakatid, millel nõuti udmurdi keele päästmist, teatas Idel.Realii. „Ja kui homme, minu keel kaob, olen ma valmis täna surema,” oli kirjas ühel plakatil ja teisel: „Kas mul on kodumaa?” Razin avaldas ka pika pöördumise vabariigi parlamendi liikmete poole.

Razin oli filosoofiateaduste kandidaat, dotsent ja Udmurdi vabariigi teeneline teadustegelane, Udmurdi Riikliku Ülikooli rahvussuhete laboratooriumi üks loojatest. 1992. aastal osales ta Udmurdi Riikliku Ülikooli inimese instituudi loomises. Oli inimese instituudi direktor kuni selle praktiliselt kõigi töötajate koondamiseni.

Soome-ugri keelte olukord Venemaal on väga halb – seda räägitakse veel vaid külades, linnad on komide, udmurtide, maride, mordvalaste ja teiste hõimurahvaste maadel venestunud ning kuigi Vene riik räägib rahvuslikust mitmekesisusest, käib venestamine riiklikul tasemel täie hooga.

Pea pooled udmurtidest ei valda oma emakeelt. Eriti halb on olukord noorte seas. 2018. aastal võttis Venemaa Riigiduuma vastu seaduse, mis muutis rahvuskeelte õppimise vabatahtlikuks. Selle tulemusena vähenes rahvuskeelt emakeelena õppivate udmurtide arv.

Udmurdi keelt ja kirjandust on võimalik koolides õppida emakeelse õppeainena, ülejäänud aineid õpetatakse vene keeles. Udmurdi keeles antakse välja vaid mõnikümmend raamatut aastas, udmurdikeelseid telesaateid on kolm korda nädalas,  paar tundi päevas. Viimase rahvaloenduse järgi oli 2010. aastal  udmurdi keelt rääkivaid inimesi 324 000, 2002. aastal aga 464 000. Ehk siis kaheksa aasta jooksul vähenes udmurtide arv 140 000 inimese võrra. (Fennougria).

Kuigi Eestis räägitakse eesti keele õitsengust, on meilgi asi kiiresti katastroofi poole minemas. Peamiseks ohuks on massiimmigratsioon, eriti endise NLiidu maadest, mis tähendab venekeelse keskkonna tugevnemist. Eesti keel on ohus Ida-Virumaal ja ka Tallinnas kaob eesti keele kõla tänavaruumist. Meie emakeel on juba taandumas maale, väikelinnadesse ja küladesse.

Paljud globalismimeelsed tegelased viitavad väikerahvaste ja nende keelte kaitsele Euroopa Liidus, kuid kõik see toimub vaid sõnades ja deklaratiivselt. Peamine oht peitub massiimmigratsioonis, mille keskel lahustavad kohalikud väikerahvad, immigrantide poputamise tõttu ei jätku neile varsti enam toetusrahasid ja kui moslemisisseränne Euroopa ka poliitiliselt üle võtab, ei huvita väikerahvad enam kedagi.

Ka eesti keelega pole asjad korras – me räägime selle kadumisest kõrgharidusest, sellest, et noored ei oska enam ennast emakeeles väljendada ja lähevad kergekäeliselt üle inglise keelele, ning paljudest muudest ohuteguritest. Peamine pealetung eesti keelele toimub kõikvõimalike keelekümbluste ja segakoolide kaudu, eestluse jaotamisega võõrastele, sisserände ergutamisega – seda tegevust näeb praktiliselt igal pool.

Kui väidetakse kaljukindlalt, et väikekeeled on kaitstud, siis on asi juba väga hull. Praegu on aeg seista eesti keele eest, et meie parimad pojad ei peaks kunagi laskuma selliste sammudeni nagu Albert Razin. Uued Uudised langetavad pea vapra udmurdi rahva poja ees…