Kas Ukraina nõustub sõja lõpetamiseks muu valemiga peale võidu, Krimmi tagasivõitmise ja 1991. aastast pärit piiride taastamise? Tal ei pruugi olla valikut. Peamiselt seetõttu, et demograafiline olukord riigis halveneb dramaatiliselt. Seda väidavad Ukraina Teaduste Akadeemia Kiievi demograafia ja sotsioloogiliste uuringute instituudi teadlased.
Nad juhivad tähelepanu asjaolule, et 2023. aasta esimesel poolel vähenes sündinud laste arv võrreldes aasta varasemaga 9%. Kui aga viidata 2021. aasta esimesele poolele, siis on tegemist 28% langusega. Teadlaste hinnangul on sündimus langenud alla koenitsendi 1, mis tähendab, et 1000 reproduktiivses eas naise kohta sündis alla 100 lapse.
Demograafilisest kriisist enim mõjutatud Euroopa riikides, nagu Malta ja Hispaania, on see näitaja tasemel 113 ja 119. Ukrainas oli see enne sõja puhkemist 116. Pärast sõda, aastal 2033, võib ukrainlasi olla 23–35 miljonit. Teadlased rõhutavad, et 35 miljonist rääkimine on “äärmiselt optimistlik stsenaarium”. See tuleneb lihtsatest arvutustest.
8 miljonit inimest, kes lahkusid riigist pärast sõja puhkemist, pole veel Ukrainasse tagasi pöördunud. See tähendab, et praeguseks rahvaarvuks võib tänavu mai lõpu seisuga hinnata 29 miljonit. Sellest arvust üle 17 miljoni on inimesed, kes ei ole majanduslikult aktiivsed. Tegemist on eelkõige tööjärgses eas, pensioniealiste ja kuni 18-aastaste noortega. Vanureid on üle kahe korra rohkem kui noori. 4,8 miljonit on alla 15-aastaseid inimesi, keda võib nimetada “rahva tulevikuks”, samas kui pensioniealisi on 10,7 miljonit (2,7 miljonit töötab endiselt).
Praegu on Ukrainas 12 miljonit tööealist inimest, kellest ainult ligikaudu 9-9,5 miljonit töötab. Rahvastikuteadlased hoiatavad, et pärast sõda jäävad terved riigi piirkonnad inimtühjaks, sest allesjäänud kolivad 6 suurde linnastusse – Kiievisse, Lvivi, Odessasse, Dneprisse, Harkovisse ja Donetskisse, kui viimane linn vabaneb.
Tänapäeval eeldatakse, et umbes pooled, peamiselt naised, kes lahkusid Ukrainast ja viibivad välismaal, ei naase. Veel enam, et nad kolivad Poolast Saksamaale ja kaugemale läände, otsides paremaid majandustingimusi. Soolisi suhteid näitavad arvud räägivad demograafilise kriisi sügavusest, mis Ukrainas on juba praegu.
Nii oli enne sõda 100 naise kohta 86 meest, nüüd on see suhe hinnanguliselt muutunud ja see on 91 meest 100 naise kohta, vaatamata märkimisväärsetele sõjakaotustele. Kui võtta arvesse 15–49-aastaste ehk nn reproduktiivse vanuse grupp, on suhe vastupidine ja Ukrainas on praegu 110 meest 100 naise kohta. See tähendab, et kui sõda jätkub ja väljarändelt mittenaasnute osakaal ei parane, siis pärast lahingute lõppu lahkub osa mehi riigist naistele järgi. Seetõttu on tõenäolisem pessimistlikule lähedane demograafiline stsenaarium ja see olukord ei parane kiiresti. Seda enam, et Ukrainal on ja tuleb tegeleda tohutu sisemiste ümberasujate probleemiga, nendega, kes kolisid riigis läände ja ei naase oma vanadesse kodudesse, sest pole midagi seal teha.
See on tõenäoline ka seetõttu, et Kiievi võimud kaaluvad, kas oleks kasulik luua turvatsoon, umbes 30 km sügavune asustamata alade riba, mis ulatuks piki Venemaa piiri. Selle tulemusena, kui sõda venib ja negatiivsete demograafiliste trendide pöördumisest on vähe märke, võib selguda, et Ukrainat pole enam kedagi üles ehitamas ja protsess ise venib rahvastikukaotuse tõttu pikemaks.
Seejärel tekivad küsimused võitluse jätkamise otstarbekuse ja selle kohta, kes rahastab ülesehitustööd. See seab “Ukraina küsimuse” taas Euroopa tähelepanu keskmesse, sest võib selguda, et sõja tulemusena on EL idapiiril teine Bosnia, nõrk, mittetoimiv riik, mis ei suuda iseseisvalt areneda, elatakse abifondidest ja tööjõu ekspordist. Peab riigina selleks valmis olema, kasvõi sellepärast, et sõda pole veel lõppenud, võiduväljavaated on ebamäärased ja liitlased ei mõtle tulevikule ühtemoodi.
Allikas: wPolityce.pl