Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Üks Greenpeace asutajatest: kliimahüsteeria on Lääne eliidi ja vasakäärmuslaste huvides, ka teadlased hoiavad raha poole

-
28.07.2021
Kliimaaktivistide, sealhulgas Greenpeace`i võitlused on juba ammu sulanud ühte neomarksistliku ideoloogia pealetungiga. Nii rikub üks kliimamarksist jalgpallimängu.
© Scanpix

Greenpeace’i kaasasutaja Patrick Moore’i sõnul said hirmujutud kliimamuutustest alguse koos vasakäärmusliku ideoloogia levimisega. Moore selgitab Epoch Timesile, miks ta lahkus Greenpeace’ist ja miks nullemissiooni saavutamine on võimatu.

Greenpeace’i asutamise ajal 1970. aastate alguses oli Patrick Moore 24-aastane. „Kõik sai alguse 1971. aastal, mil korraldasime oma esimese aktsiooni USA vesinikupommi katsetuste peatamiseks Alaskas,“ ütles Moore. Järgnesid kampaaniad vaalade ja hülgepoegade päästmiseks, seejärel mürgiste jäätmete ladestamise peatamiseks jõgedesse. Kuid mida mõjukamaks Greenpeace muutus, seda enam märkas Moore enda sõnul, kuidas seda hakati ekspluateerima vasakideoloogide poolt. „Mitte keegi meie esialgsetest liikmetest ei olnud raha peal väljas. Me kõik olime vabatahtlikud,“ räägib Moore. „Ent kui vasakäärmuslased taipasid, et meie organisatsiooniga on võimalik teenida palju raha ja saada suurt mõjuvõimu, võtsid nad selle üle.“

Just vaalade päästmise kampaania ajal annetasid inimesed väga suuri summasid ja Greenpeace avas oma pangakonto ning kontori. „Greenpeace muutus omamoodi äriks,“ ütleb Moore. Selleks ajaks kui Moore 1986. aastal Greenpeace’ist lahkus oli annetuste kogumine muutunud organisatsiooni kõige suuremaks prioriteediks ja sageli viidi läbi kampaaniaid, millel puudus igasugune teaduslik alus. Enda sõnul lahkus Moore Greenpeace’ist filosoofilistel ja poliitilistel põhjustel.

Ökoloogia doktorikraadiga Moore’i sõnul algaski kliimakatastroofi ennustavate hirmujuttude levitamine 1980. aastate keskel. „See sai alguse poliitikutest ja bürokraatidest, kes rahastavad vaid neid teadlasi, kes on valmis toetama nende hirmulugusid.“

Moore’i sõnul on ka narratiiv süsinikdioksiidist kui millestki väga halvast ja maailma hävitavast tegelikult vastuolus teadlaste avastustega. Praegu juhib Moore mittetulundusühingut CO2 Coalition, mis tegeleb süsinikdioksiidi olulisust tutvustavate materjalide koostamisega. Ühingu teadlased on avaldanud mitmeid teadusartikleid, mis vaidlustavad väited, nagu põhjustaks CO2 emissioonid globaalset soojenemist.

Vastupidiselt kliimaalarmistidele ütleb Moore, et süsinikdioksiid on kogu Maal oleva elu alus. „CO2 muudab ookeanid vähem happeliseks, seega elukõlbulikuks,“ ja lisab, et CO2 tagab maapealse roheluse. Süsiniku nullemissiooni pealesurumine valitsuste poolt on Moore’i arvates puhas poliitiline loosung. „Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik vähendada CO2 emissioone ilma fossiilkütuste kasutamist täielikult lõpetamata,“ mainib Moore, seades samal ajal küsimuse alla, kuidas on sellisel juhul võimalik säilitada transpordi-, põllumajandus, kaevandus- ja metsandussektori toimimine.

„Leian, et see on ühiskonna jaoks võimatu poliitiline eesmärk. Samuti leian, et tegemist on eesmärgiga, mis toob inimestele kaasa suurimad raskused alates I maailmasõjast ja mineviku pandeemiatest.“

Moore’i sõnul on keskkonnateemaliste hirmulugude levitamine Lääne ühiskonna eliidi huvides. „Poliitikud pääsevad sellega meediasse ja meedia teenib sensatsioonide pealt hulgaliselt raha, samuti koguvad aktivistid hulgaliselt annetusi,“ ütleb Moore.

Ka teadlastel on kasulik hoida n-ö raha poole. „Pea kogu rahastus liigub teadlastele, kes kirjutavad neid asju maksumaksja raha eest, seega peab kõik olema heaks kiidetud poliitikute ning nende hüvanguks töötavate bürokraatide poolt,“ selgitab Moore, lisades et teadlased, kes julgevad väita midagi vastupidist lihtsalt tühistatakse. „Meid ümbritseb nii palju propagandat ja nii palju valesid, kuid siin on tegemist hirmulugusid ühendava teooriaga; sest neis kõigis on midagi sarnast – kõik need lood tuginevad millelegi, mis on nii nähtamatu või nii kauge, et keskmine inimene ei suuda näha seda, mida näevad neid lugusid rääkivad inimesed ja neil ei ole võimalik neid jutte kontrollida.“

Allikas: Epoch Times