Ülemaailmsed organisatsioonid halavad palju ja teevad vähe – eriti naiste osas

Kui jälgida ÜRO ja selle allüksuste, WHO ja paljude teiste tegevust, tuleb meelde vanasõna “palju kisa, vähe villa”.

Üksteist miljonit tüdrukut üle maailma ei saa ka pärast koroonapiirangute kaotamist enam kooli minna, ütles UNESCO peadirektor Audrey Azoulay neljapäeval Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

“Me kardame, et paljudes riikides on koolide sulgemine toonud kahjuks kaasa kaotusi,” ütles Azoulay kolm päeva enne Kongo DV kooliaasta algust pealinnas Kinshasas gümnaasiumi külastades. “Meie hinnangul ei saa 11 miljonit tüdrukut üle maailma kooli tagasi minna.”

UNESCO on seetõttu käivitanud teavituskampaania, et rõhutada koolitee jätkamise tähtsust, lisas endine Prantsuse kultuuriminister. Azoulay sõnul on tüdrukud hariduse saamise seisukohalt väga ebavõrdses olukorras. UNESCO on võtnud nende koolihariduse kättesaadavuse oma südameasjaks.

Kui sellist uudist vaagida, siis tekib kaks järeldust: kas UNESCO pole varem selle murega tegelenud, et nüüd alles südameasjaks võtab, või siis on taas tegu sõnadega, mis tulemusi ei too – tüdrukute kehva hariduse probleem pole uus. Pandeemia kahtlemata võimendab seda, aga ta võimendab praktiliselt kõiki elualasid kogu maailmas.

Lahendused peituvad mujal – kui ÜRO suunaks kogu selle raha, mis läheb Läänes feministliku võrdsuspropaganda peale, Kolmandasse maailma, siis oleks tüdrukute haridusvõimalused seal palju suuremad ja inimesed ei peaks ka rändeteid jalge alla võtma.

Kogu selle teema teeb eriti naeruväärseks see, et ka Euroopasse kolinud Kolmanda maailma naised-tüdrukud ei pääse kodumaistest probleemidest, sest elavad ka naisõiguslikus Läänes suurtes migrandikogukondades, kus maksavad endised reeglid. (AFP-BNS-UU)